Kaks aastat tagasi avati tollases Reiniku gümnaasiumis Tartu rahu tuba. Nüüd on vahepeal Jaan Poska nime saanud kooli õpilastel ette näidata sinna soliidsesse tuppa kenasti sobiv lauamäng «Tartu rahu».
105 sammuga läbi Tartu rahu
19. märts 2013, 10:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viieliikmeline õpilasfirma Kopf koosneb viiest kümnenda klassi õpilasest: ainsa tüdrukuna Piia Paula Hallastist ning tema koolivendadest Kaspar Adamsonist, Fred Jõksist, Karl Kevin Klaisist ja Oskar Protsinist.
Üheskoos loodi lauamäng, mis on ülesehituselt ja reeglitelt üsna klassikaline. Kaitsvas metallsilindris on peidus pikk mängulaud, täring ja nupud ning viis pakki küsimusi.
Küsimused teevadki mängu eriliseks. 105 küsimust Tartu rahu kohta on jagatud viide perioodi, õige vastuse puhul saab mängija oma kohale jääda, vale korral tuleb samm tagasi astuda.
Küsimused on valikvastustega, et mängu pisut lihtsamaks teha. Õpilasfirma tegijad rääkisid, et noortele võib teema küll raske tunduda, kuid vanematel inimestel pole siiani vastamisega eriti probleeme olnud.
Firma üheks aastaks
Aasta alguses suurel õpilasfirmade laadal Tallinnas sai «Tartu rahu» parima toote auhinna. Noorte sõnul on paljud õpilasfirmad läinud seda teed, et turustavad juba valmis toodet, nemad aga paistsid žüriile silma sellega, et tegid oma mängu algusest peale täiesti ise.
Trükkimine on küll usaldatud Tartu Ülikooli multimeediakeskusele ning alguses suuri raskusi valmistanud kujunduse tegi vanem koolikaaslane.
Fred Jõks rääkis, et laadal oli paljudel firmadel raskusi huviliste leidmisega, kuid neil läks väga lihtsalt – mängud rulliti lahti ning kohe olid ostjad platsis. «Esimese kahe minutiga osteti esimene mäng,» kinnitas Jõks. Praeguseks on maha müüdud paarikümne mängu ringis.
Paljud ostjad käisid algul ainult uudistamas, tegid laadale ringi peale ning tulid tagasi, rahatäht näpus.
Kuigi huvi on tuntud ja mängu on kiidetud, ei kavatse Kopf oma tegevust päris firmana jätkata. Karl Kevin Klais rääkis, et kooli kõrvalt oli firmaga tegelemine suur koormus ning üheaastane projekt, mis ka koolitööna arvesse läheb, on piisav.
Fred Jõksi sõnul on üritatud teha kõike nii nagu päris firmas, et saada õige kogemus, näiteks kujunduse tegija saab tasu iga mängu pealt. Paberimajandust on tohutult, kuid õnneks on tehtud väga selgeks, kuhu ja mida peab kirjutama.
Mänge tehakse korraga väike kogus ja vajaduse korral tellitakse juurde. Noored rääkisid, et nad ei ole väga palju reklaami teinud, aga huvi on tuntud selletagi. Kooliaasta lõpuks müüakse kõik maha ning tekkinud kasum – praegu läheb kogu raha tagasi mängude tootmisesse – jagatakse omavahel ära.
Tasub pingutada lõpuni
Tulevastele õpilasfirma tegijatele soovitas Jõks aga seda, et kui ollakse juba poole peal, tasub igal juhul lõpuni pingutada, mitte asja katki jätta.
«Alguses me ei näinud, kuhu me jõudma peaksime, aga lõpuks võtsime ikka kokku ja tegime ära. Nüüd on mäng valmis ja on tunduvalt lihtsam edasi tegutseda,» rääkis noormees.