Ulilas ja Puhjas tehtud torutööd läksid mitme elaniku arvates vett vedama, sest paljud majad on siiani vee ja kanalisatsioonita. Erilist lootust neil veevärgiga liituda aga enam pole, sest Emajõe-Võhandu veemajandusprojekt on lõppenud.
Elanikud kiruvad poolikut torutööd
18. märts 2013, 22:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Varsti saad omale vee,» lubas 2010. aastal Puhjas ja Ulilas toruehitusel töötanud poeg oma emale Eve Piirisillale, kes elab Soo tänavas. Mõlemale üllatuseks lõppes aga kraavikaevamine sadakond meetrit enne Piirisilla maja.
«Lubati, et tuleb teine ehitusetapp, aga seda ootame siiani,» nentis Piirisild. «Ausalt öeldes vett me enam ei loodagi,» sõnas teine kohalik mees Jaak Jõeleht.
Osa Puhja valla elanikke on pahased, et 2010. aasta vee- ja kanalisatsioonitorude uuendamise ajal veeti torud ammu maha jäetud tööstushooneteni, kuid mitu maja, kus inimesed ka tegelikult sees elavad ja vett vajaksid, on siiani veeta. Piirisilla pere saab joogivee kaevust, keha kergendab aga nurga taga asuvas viltu vajunud välikäimlas.
Enne torutööde algust võttis Puhja vald neli miljonit krooni laenu, et tasuda Emajõe Veevärgis omaosalus. Kui torutööd Ulilas ja Puhjas lõppesid, selgus, et raha jäi plaanitud töödest üle. Kasutamata summade eest arvestati vallale Emajõe Veevärgi aktsiaid.
«Miks ei kasutatud summasid aga ülejäänud majade veevärgiga liitmiseks?» ei mõista Puhja alevikus elav Meelis Pure, kelle maja samuti veevärgiga ei liidetud.
Selle asemel otsustas vald müüa 300 aktsiat, hinnaga 2400 krooni tükk, Tartu vallavalitsusele.
Saadud summa eest tehti vallas mõned hädapärased tööd. Osa aktsiaid jäi aga päris kasutamata. «Keset alevikku viiakse siiani vett tuppa pangega ja solgi paneb igaüks sinna, kuhu tahab,» kurjustas Meelis Pure.
«Puhja vallas on mitu halba asja kokku langenud,» tõdes ASi Emajõe Veevärk juhataja Andres Aruhein.
Ühelt poolt kasvasid sel ajal kiiresti ehitushinnad ning plaanitud töid tuli kärpida, selgitas ta. Teisalt pidi vald kohalikule suurettevõttele AS Sangla Turvas kuulunud torud üle võtma ja need Emajõe Veevärgi käsutusse andma, kuid seda ei sündinud. Raha jäigi üle sellest, et Puhja alevikus asuvaid kortermaju ei liidetud uue veevärgiga.
Ülejäänud summa ära kasutamiseks mõeldud tähtaeg oli juba liiga lähedal ning uut riigihanget poleks jõudnud enam korraldada, selgitas Andres Aruhein.
Et Tartu vallal olid tööd parasjagu pooleli, leitigi võimalus raha sinna suunata. Selliseid tehinguid tegid ka teised vallad, kinnitas ta.
Eeltöö ka ülejäänud majade veevärgiga liitmiseks sai toona tehtud, kuid Euroopa abiraha on nüüd saada märksa keerulisem, nentis Aruhein. Vee-ettevõte on nõus töödega alustama kohe, kui vald ütleks jah-sõna. Raha peaks leidma aga omavalitsus.
«Häid lahendusi kahjuks ei ole,» märkis Puhja vallavanem Peeter Sibul. Tema sõnul on tehtud arvutusi, kui palju läheks maksma hajali asuvate majade liitmine veevärgiga, aga see on tõesti kallis. Kui ehituse peaksid kinni maksma elanikud ise, pole huvilisi just palju.