Konservatiivsemate inimeste panus ühiskonna arengusse on sageli tulemuslikum ja nähtavam kui «rändajatel».
Koolide ühendamine ja lahutamine peaks tagama parema hariduse kõigile. Tore! Minu Tartu 5. keskkooli klassikaaslastest lõpetas edukalt kõrgkooli 80 protsenti.
Olen palju mõelnud oma tolleaegse elukohajärgse Pärnumaa keskkooli ja nüüdse Tamme gümnaasiumi lõpetajate kardinaalselt erineva eneseteostamistahte peale – tunnen ju mõlema kooli lõpetajaid.
On tõsi, et Pärnumaale jäädes poleks mind koolitanud õpetajad, kes Tartus nägid meid juba keskkoolipäevil kõrgkoolis jätkajatena. Õpetajad olid motiveeritud meile edasi andma oma parimaid teadmisi ja tegema koostööd Tartu Ülikooli õppejõududega. Nad tundsid suuremat osa eriklassi õpilastest juba kuuendast-seitsmendast klassist peale ja oskasid arvestada nende võimekust erinevates õppeainetes.
Selline kauakestev õpetaja ja õpilase koostöö oligi põhjuseks, miks enamik meist saab tänapäeval rahulolevalt töötada loodusteaduste, meditsiini, majanduse ja hariduse valdkonna erialadel.
Suund kombinaatkoolidele ilma igasuguste eranditeta ei ole ainus tee tulemusliku hariduse andmisel. Inimesed on erinevad ja kõigile peab leiduma võimalus eneseteostuseks. Põhikooli ja gümnaasiumi tingimusteta lahutamine ei sobi kõigile.
Mida teha nende õpilastega, kes nii kaotavad igasuguse turvatunde? Kas on mõistlik kunstlikult tekitada olukordi, mida peavad lahendama koolipsühholoogid? Kord tekkinud suhtekonfliktid jäävad inimesi saatma terveks eluks.
Selline jõuline süsteemi ümberkorraldamine kaasab peale õpilaste ka õpetajad ja lapsevanemad. Kõik on etturid suures mängus. Halveneb side õpetaja ja õpilase vahel, õpetaja ei tea, mis saab tema töökoormusest ning perekonnad on sunnitud leiutama uusi trikke oma laste suunamiseks edukasse tulevikku. Olukorda ei suuda leevendada ka tavakoolist rahulikuma arengukeskkonnaga waldorfkoolid.
Võib-olla oleks siiski mõistlikum, kui meie edumeelsed liidrid omavalitsustes ja ministeeriumides mõtleksid hoopis kaugemale sihtides ja analüüsiksid muudatustega kaasnevate paratamatute protsesside tagajärgi.
Peale turvatunde äravõtmise on tegemist ka suurte rahakulutustega, mis ei tulene ainult kinnisvara mahajätmisest või kasutuselevõtust. On selge, et haridussüsteem vajab raha kvaliteetse hariduse kättesaadavuse parandamiseks. Praegu toimuv on sellega ilmses vastuolus, sest tegelikult me likvideerime koole ja tekitame segadust niigi heal tasemel olevates koolides selleks raha kokku hoidmata.