Mood seab sammud imedemaale

Iga meister vajab pisut tuge: Laura Viia (paremal) sai kostüümidele maalingute tegemisel abi klassiõelt ja modellilt Piia Paula Hallastilt. Foto: Margus Ansu

Tartu noorte disainerite aastasündmus Moeke on kätte jõudnud. Homme astuvad Atlantises lavale 20 kollektsiooni modellid ja näitavad žüriile, millised tuuled sel hooajal moeloojate hulgas puhuvad.

Juba 16. Moekese teemaks on «Wonderland» ehk imedemaa ning osalemas on 124 noort. Peamiselt tullakse võistlema Tartust ja Tartumaalt, kuid osavõtjaid on ka Tallinnast ja Pärnust.

Laupäevane üritus on alles eelvoor ning parimad lähevad finaali, mis on järgmisel nädalavahetusel Lõunakeskuses. Kui paljud edasi pääsevad, sõltub žürii otsusest.

Nagu ikka, on Moekesel igasuguseid osalejaid. Nii neid, kes proovivad rõivaste loomist päris esimest korda, kui ka kogenud disainereid ja eelmiste aastate võitjaid.

Viimastel päevadel enne võistlust on paljudel kollektsiooni kostüümid ammu kapis oma aega ootamas, teised teevad veel vahetult enne lavale astumist põlve otsas viimaseid pisteid.

Sammuke unistusele lähemale

Kui disaineril on vaja triiksärki, tuleb õmblejal see valmis teha. Kui need kaks on üks ja sama inimene, kes triiksärgi õmblemisest midagi ei tea, peab ta selle töö lihtsalt ära õppima.

«Algul teed midagi raskemal viisil ära ja alles aasta hiljem saad teada, et oi, seda saab ju hoopis lihtsamalt teha,» kirjeldas Laura Viia oma pool­pimesi kobamisi õmblemise teel.

Mõni töö aga ongi keeruline ja selle tegemisest ta tagasi ei kohku – kui saad ükskord asja selgeks, on sellest tulevikus kindlasti kasu. Näiteks triiksärgi õmblemisest.

Kuueteistaastane Viia käib Poska gümnaasiumi kümnendas klassis, kuid elab kooli kõrvalt ka disaineri elu.

Igal aastal uus

Mitmendat aastat valmib tal igal talvel rõivakollektsioon, millega neiu pea kõik noorte moekonkursid läbi sõidab, et teistega võistelda ja omale nime teha.

Selle aasta sisalikuteemalised riided valmisid eelmisel nädalal, vahetult enne Paide MoeP.A.R.Ki. Viia sõnul on see ilmselt kõige mainekam noortekonkurss, kus tase on kõrge. Kahel eelmisel aastal õnnestus tal saada kolmas koht, seekord nii hästi ei läinud.

Moeke on aga võistlus, mis neius kunagi rõivaste loomise kire tekitas. Neli aastat tagasi otsustati sõbrannadega niisama nalja pärast võistlusel osaleda ning sellest kogemusest saigi kõik alguse.

Toona kunstigümnaasiumis õppinud Viia sai palju abi oma käsitööõpetajalt Merike Hirsnikult ning rääkis, et on väga tänulik, et võib praegugi ette sattuvate küsimustega tema poole pöörduda.

Soov edasi õppida

Õmblemisoskused on aastatega küll kõvasti paranenud, kuid praeguse tulevikuplaani järgi läheb Viia pärast gümnaasiumi lõpetamist õppima kutsekooli rätsepatööd, et kõik nipid selgeks saada. Sest tihtipeale ripub pärast kavandi tegemist pea kohal suur küsimärk – kuidas imeilus joonistatud asi nüüd riidest valmis teha?

Seejärel võiks minna kunstiakadeemiasse. «Aga kõigepealt lõpetan gümnaasiumi ära ja vaatan, kas siis veel sedasama tahan,» oli neiu realistlik.

Viia on alustanud ka tellimustööde tegemist. Kliendi soovil on valminud mõned uhked kleidid ja kevadeks on ta lubanud teha kaks lõpukleiti.

Moekesel loodab Viia finaali pääseda, kuigi eelmistel kordadel ei ole tal hästi läinud. Kui finaali ei pääse, mis siis – samal päeval on Pärnus Noor­Mood, mille finalistide hulgas on ta kollektsioon juba kirjas.


Esimesele korrale julgelt vastu

Ei tea, kuidas kommertsgümnaasiumi tüdrukud Vivian Vigel ja Kirke Paris said õpetajate nägemata tunnitööst viilida, kuid mõneski aines joonistati õppimise kõrvalt kleite.

Tragid 14-aastased neiud lähevad Moekesele esimest korda, valmistuma asusid nad kuu aega tagasi. Kõigepealt tuli kleidid valmis joonistada, siis osta kangas, hunnikute viisi pitsi ja seejärel pandi ennast ametlikult võistlusele kirja.

Laupäeva hommikul At­lantise lavaproovis saavad Vigel ja Paris oma esimese Moekese kogemuse – peale selle, et nad pole varem osalenud, ei ole nad võistlust kordagi vaatamas käinud.

Muinasjutulised kleidid

Algul olid plaanid üsna suurejoonelised – teha mitu kostüümi ja kaasata sõbrannasid modellidena. Aeg seadis siiski omad piirid ja nende kollektsioon jääb sel esimesel korral kaheosaliseks – kumbki teeb ühe kostüümi ja kannab seda ise ka laval.

Õmblemiskogemusi tüdrukutel napib. Koolis käsitöötunnis on õmmeldud kotti ja põlle, see ongi kõik. Kuna emad oskavad õmmelda, on õnneks mõlemal kodus nii masin kui nõuandja.

Vigel rääkis, et ehkki oskusi oli vähe, oli õmmelda üllatavalt lihtne. «Arvasin, et see on palju raskem,» väitis ta, mille peale sai Pariselt pika ja ilmselgelt mittenõustuva pilgu.

Paar päeva enne võistlust olid tüdrukutel päris valmis seelikud, tuli veel lõpetada pihikuosa. Vigel kinnitas, et laupäevaks saab kõik ilusti valmis, sest palju ei ole enam teha jäänud.

Tüdrukud rääkisid, et nende eesmärk on teha midagi muinasjutulist, tulemus peaks olema hästi korralik ja väljapeetud. Kuigi kumbki teeb oma kostüümi ise, arutletakse Parise kinnitusel omavahel ikka, sest ühe kollektsiooni esemetel peab olema midagi ühist.

Neiud käisid õpitubades

Mida neiud Moekeselt ootavad? «Algul olid meil väga suured mõtted. Aga kuna meil on ikkagi ainult kaks komplekti, ilmselt väga hästi ei lähe,» arvas Paris.

Võimaluste suurendamiseks käisid tüdrukud ka Anne noortekeskuses tasuta õpitubades, kus näidati modellidele, kuidas istuda ja astuda, ning teisel korral õpiti lavameigi tegemist.

Lavašõu võib kesta kuni kolm minutit.

Vivian Vigel ja Kirke Paris saavad ilmselt hakkama tunduvalt lühema ajaga, sest kahekesi pole laval nii kaua midagi teha. Neil on aga plaanis kasutada mõnda trikki, et endale tähelepanu tõmmata ja žüriile meelde jääda.