Marju Himma: kuidas harida lehelugejat?

FOTO: TPM

Mu pulss kiireneb iga kord, kui kuulen etteheidet, et ajakirjanikud on lollid, lihtsustavad asju üle ja «üleüldse, mis p…a te seal Postimehes ajate?! Maha Ansip! Rääkige tavalistest inimestest !». Jah, viimane arvamus pärineb anonüümselt kommenteerijalt. Ei hakka keerutama: ajakirjanikuna näib mulle, et lugejat on üha enam ja enam raske üle hinnata. Leian end iga päev küsimast, kuidas kirjutada nii, et mõte jõuaks kohale ka nendele, kelle mõttemaailm ja silmaring vajavad hädasti avardamist.

Nädalapäevad tagasi kirjutasin Tartu Postimehes muudatustest õpetajakoolituses. Artiklis mainisid allikad, et laste funktsionaalne lugemis- ja kirjaoskus vajavad arendamist. Aga on väga raske panna õpilast mõistma, mis on kirjas näiteks seaduses või kuidas koostada informatiivset CVd, kui tal on kõht tühi või pinginaabriga tüli. Et lapse probleeme mõista, peab õpetaja oskama väikest inimest kuulata. Ja just sellel oligi artikli fookus: kuidas õpetajate suhtlemistreeningus hakatakse kuulamisoskuse lihvimisele rohkem tähelepanu pöörama.

Esimene kommentaar veebis: «Kas kõik eelnevad põlvkonnad on siis nii valesti kasvatatud ja koolis on nii valesti kõike õpetatud? Mulle tundub küll, et praegused noored on ikka tunduvalt rumalamad just faktiteadmistes. Kohe üldse ei poolda seda, koolisüsteem on toiminud ideaalselt siiamaani, milleks seda solkida kogu aeg?»

Mida siit nüüd välja lugeda? Seda, et kommenteerija hinnangul on koolisüsteem siiani toiminud ideaalselt, ainult et sellest ideaalsest süsteemist on imekombel välja tulnud inimesed, kes on «ikka tunduvalt rumalamad just faktiteadmistes». Kui süsteem on ideaalne, siis kuidas sealt tulevad nii ebatäiuslikud inimesed?

Mulle näib, et kommenteerijagi pole sellest ideaalsest koolisüsteemist just teab kui ideaalsena väljunud: puudu on nii elementaarne funktsionaalne lugemisoskus ehk oskus aru saada, mida tekstis väidetakse. Teiseks näib nappivat funktsionaalset kirjaoskust ehk võimet väljendada oma mõtteid vähemalt nii, et argumentatsioon enda väljaöeldule vastu ei räägi.

Faktiteadmiste poolest on lugejat tõesti raske üle hinnata. Võtame näiteks 22. veebruari E24 majandusuudistes ilmunud artikli «Üha enam doktoreid leiab töö erafirmas». Mida ütlevad kommenteerijad? Esimene: «Hägusalt on eristatud doktoriõppe lõpetamist ja kraadi kaitsmist.» Teine läheb krõbedamaks: «Arstid maksku oma õpingud kinni!»

Doktoriõpe ehk kõrghariduse kolmas aste lõpebki doktorikraadiga. Kui pidada silmas arstiõpet, siis see tõepoolest ei lõpe doktoritöö kaitsmisega, kuid doktor ja arst ei ole akadeemilise kraadi mõistes sünonüümid. Kuigi tõsi, mõne jaoks on ka Doktor Noormann arst.

Mul ei ole vastust küsimusele, kuidas inimesi harida. Küll aga loodan, et ehk ajendab siin öeldu vähemalt mõnda lugejat süüvima teksti, et mõista, mida ajakirjanik tegelikult on kirja pannud. Ning see omakorda toob kaasa mõne asjatundmatu kommentaari ärajäämise.

Ah jaa, et need funktsionaalse lugemisoskuseta lugejad anonüümselt oma lollust kommentaariumi laiali laotama ei läheks, sulgesin siinse kommentaariumi. Kui tahate, saatke mulle e-kiri marju.himma@postimees.ee, vahetan heal meelel mõtteid.

Tagasi üles