Nädalapäevad tagasi kirjutasin Tartu Postimehes muudatustest õpetajakoolituses. Artiklis mainisid allikad, et laste funktsionaalne lugemis- ja kirjaoskus vajavad arendamist. Aga on väga raske panna õpilast mõistma, mis on kirjas näiteks seaduses või kuidas koostada informatiivset CVd, kui tal on kõht tühi või pinginaabriga tüli. Et lapse probleeme mõista, peab õpetaja oskama väikest inimest kuulata. Ja just sellel oligi artikli fookus: kuidas õpetajate suhtlemistreeningus hakatakse kuulamisoskuse lihvimisele rohkem tähelepanu pöörama.
Esimene kommentaar veebis: «Kas kõik eelnevad põlvkonnad on siis nii valesti kasvatatud ja koolis on nii valesti kõike õpetatud? Mulle tundub küll, et praegused noored on ikka tunduvalt rumalamad just faktiteadmistes. Kohe üldse ei poolda seda, koolisüsteem on toiminud ideaalselt siiamaani, milleks seda solkida kogu aeg?»
Mida siit nüüd välja lugeda? Seda, et kommenteerija hinnangul on koolisüsteem siiani toiminud ideaalselt, ainult et sellest ideaalsest süsteemist on imekombel välja tulnud inimesed, kes on «ikka tunduvalt rumalamad just faktiteadmistes». Kui süsteem on ideaalne, siis kuidas sealt tulevad nii ebatäiuslikud inimesed?
Mulle näib, et kommenteerijagi pole sellest ideaalsest koolisüsteemist just teab kui ideaalsena väljunud: puudu on nii elementaarne funktsionaalne lugemisoskus ehk oskus aru saada, mida tekstis väidetakse. Teiseks näib nappivat funktsionaalset kirjaoskust ehk võimet väljendada oma mõtteid vähemalt nii, et argumentatsioon enda väljaöeldule vastu ei räägi.