Sulev Valner: midagi ei tehta kiirustades, vägisi ja ülalt alla

Sulev Valner

FOTO: Peeter Langovits/ Postimees

Mingit omavalitsusreformi poleks vaja, kui saaks olla kindel, et praeguste killustunud oma­valitsustega jätkamine on hea ja viib Eesti arengut õiges suunas. Me olemegi ilmselt kaua uskunud, et paljude väikeste omavalitsuste olemasolu aitab hoida elu maal. Võib-olla see omal ajal oligi tõsi. Kahjuks on raske sellesse edasi uskuda.

Rahvaloenduse küllaltki kurvad tulemused maapiirkondades, inimeste lahkumine pealinna ja välismaale, koolide, pangaautomaatide, päästekomandode ja palju muu vajaliku ärakolimine maalt tõendavad, et väikeste nõrkade omavalitsuste ja nende – kahtlemata iseendast tublide – juhtide käed jäävad sageli lühikeseks, et tegelikult suuta mõjutada oma piirkonna inimestele olulisi asju ja seista vastu ääremaastumisele.

Üle valla piiri

Sõna omavalitsus on liitsõna, kus mõlemad pooled on tähtsad. Ei piisa ainult sellest, et ta on oma, lähedane ja armas. Kohalik võim peab suutma ka valitseda.

Valitsemine tähendab tegelikku võimalust midagi ära teha, midagi muuta. Mis kasu on sellest, kui inimene läheb murega vallavanema juurde, kes saab ta küll ära kuulata, aga laiutab käsi ja ütleb, et ei saa midagi teha, raha ka pole ja üleüldse on kõik kellegi teise süü.

Praegu regionaalministri välja pakutud kava tugevamate keskuste ehk kohalike tõmbekeskuste ümber koonduvate senistest tugevamate omavalitsuste loomiseks on üks võimalus, et püüda peatada maapiirkondade nõrgenemine ja liigne pealinnastumine. Kõige enam võidaksid sellest muutusest just oma kodukoha arengu pärast muretsevad kohalikud inimesed.

Tõmbekeskuse mõiste on seejuures vahend kirjeldamaks tugevat, hästi toime tulevat omavalitsust, millel on ka kindel tuum, piirkondlik tõmbekeskus.

Võib rääkida ka toimepiirkondadest, mille piires inimene oma eluringiga toimetab. Me ei ela enam hobuvankri ajastul nagu viimase suure vallareformi aegu 1930. aastatel. Väga suur osa elanikest käib tööl, koolis, suuremas poes või muid vajalikke asju tegemas üle praeguse vallapiiri. Küll aga on ta sageli ilma võimalusest mõjutada valijana temale olulisi asju, kui need jäävad teise omavalitsuse pinnale.

Kusjuures, nagu näitas hiljutine Saar Polli üle-eestiline küsitlus «Elanike rahulolu kohalike teenustega», ei ole enam kui pooled elanikest pidanud viimase 12 kuu jooksul kordagi käima oma valla- või linnavalitsuses. Vähe on neid, kes peavad vallamajas käima rohkem kui mõne korra aastas. See näitab, et vallamaja asukoht ei ole ilmselt peaküsimus eriti kellelegi peale nende inimeste, kes ise seal majas töötavad.

Koos on kergem

Selle asemel, et kulutada kohalikku alati vähest raha eelkõige paljude eraldi vallamajade ülalpidamiseks ja sageli üksteisega konkureerivate projektide tegemiseks väikestes naaberomavalitsustes, saaks koos otsustades teha sama rahaga kogu piirkonna seisukohalt paremaid ettevõtmisi.

Tähtis on ka see, et ühise omavalitsuse meeskonna saab kokku panna tugevama ja täielikumana. Näiteks tõi riigikontroll hiljuti välja, et enamikus Eesti omavalitsustes pole praegu üldse eraldi lastekaitsetöötajat.

Sageli väidetakse, et mitme nõrga omavalitsuse liitumine ei tee kedagi neist tugevaks. Esmapilgul kõlab loogiliselt. Kuid me ei kahtle, et perekond saab koos tavaliselt paremini hakkama kui inimene üksinda. Et näiteks koos elavad pensionärid tulevad oma kuludega paremini toime kui üksinda, sest kütte- ja elektriarve makstakse siis ju ühiselt.

Väga väikesed omavalitsused on piltlikult praegu sageli nagu need pensionärid, kelle kogu raha kulubki ainult sundkulutusteks. Rahakotid kokku pannes on rohkem lootust, et jääb raha ka nendeks asjadeks, mis annavad elule rohkem värvi.

Minu meelest ei peaks neid kahte asja – omavalitsuste tugevdamist ja omavalitsusliitude tugevdamist – omavahel vastandama. Üks ei sega teist. Tõenäoliselt ongi vaja mõlemat.

Ka praegusest hoopis suuremate ja tugevamate oma­valitsuste puhul jääb igal juhul selliseid küsimusi, kus on tähtis omavalitsuste koostöö: gümnaasiumide võrk, ühistransport, suured planeeringud jne. Isegi Tallinn ei ole üksi nii suur, et ei peaks mõne asja puhul naabritega koostööd tegema.

Rahulikult ja sunnita

Oluline on ka rõhutada, et keegi ei kavatse teha midagi kiirustades, vägisi ja ülalt alla. Praegu välja pakutu ongi just nimelt ettepanek, mille põhjal saab hakata pidama kohapealseid arutelusid, kuidas seda kava on piirkonnas kõige mõistlikum ellu viia.

Lootus on, et peamine osa vajalikust muutusest sünnib kohapeal ja kogu ühiskonnas saavutatava arusaamise toel, et nii on hea ja mõistlik teha. Omavalitsused saavad osaleda valimises, millised on kokkulepitavad tõmbekeskused, ja saavad seejärel ise valida, millise tõmbekeskusega ühineda.

Ajaliselt on siht reform ellu viia koos kohalike volikogude valimistega aastal 2017. Selge see, et inimesed ja organisatsioonid vajavad teatud aega, et sellise muutusega kohaneda.

Vaikiv ühiskondlik kokkulepe, et praegusega võrreldes suuremad ja tugevamad omavalitsused on õige suund, on Eestis tegelikult juba ammu olemas. Kehtib omavalitsuste ühinemist soodustav seadus, mida riigikogus värskelt uuendati.

Tasapisi mõned ikka ühinevad ka, samas pole teada, et keegi plaaniks jaguneda. Miks mitte astuda lähiaastatel edasi pikem samm, kui oleme koos veendunud, et suund on õige.

Tagasi üles