Naise ilu ei olegi alati argument

Eesti Postimees, 27. detsember 1867. Naine kui mehe küljeluu. Lehe väljaandja Johann Voldemar Jannsen näitab ajalehes esimest korda Lydia Koidulat, aga mitte Koidulana, vaid anonüümse talunaisena.

FOTO: Repro

Eesti ajakirjanduse ajaloo ja ajalehtede välimuse uurija Roosmarii Kurvits võttis kätte ja püüdis teada saada, kes on see naine, keda Eesti ajalehepiltidel on näidatud 19. sajandi keskpaigast alates ning sada aastat pärast seda.

Üle-eelmise sajandi keskpaik sai uuritava perioodi alguseks põhjusel, et esimene naist kujutav pilt ilmus 1848. aastal. See nägi trükivalgust Kreutzwaldi ajakirjas «Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on» ning kujutas Brightoni linna rippsilda. Kuidagi oli vaja rõhutada ehitise suurejoonelisi mõõtmeid ning seepärast oli kunstnik otsustanud pildile joonistada mõned inimesed. Täpsemalt kaks perekonda, sealhulgas kaks naist.

Just sellest Brightoni rippsilla pildist alates hakkaski Roos­marii Kurvits Eesti väljaandeid edasi lappama. Ta keskendus sellele, kuidas näidatakse naist võrreldes mehega. Kas teda on piltidel esitatud samamoodi või siiski mehest erinevalt.

Kurvits uuris nii joonistusi kui fotosid.

Märkida tuleb seda, et näiteks 19. sajandil ning ka 20. sajandi algul olid pildid ajakirjanduses haruldased. Oli aastaid, kus neid ilmus terves aastakäigus ainult paar või siis viis või kümme pilti. Või mitte ühtegi! Piltide avaldamine oli väga kallis, kuna pildi trükkimiseks tuli see uuristada puuklotsi sisse.

Küljeluud, diivad ja tarbijad

Aga ometi, mida rohkem ajas edasi liikuda, seda põnevamaks läheb ka neid harvu pilte sirvides.

Roosmarii Kurvits ütleb, et 19. sajandi levinuim viis naist näidata oli kujutada teda kui mehe küljeluud. Naisega koos said mees, lapsed ja kodu tervikuks. Naise vanus ja välimus ei olnud aga olulised. Ta oli anonüümne.

Järgmine moodus naise kujutamisel oli naine kui mees. Sellesse rühma kuulusid valitsejannad, aga samuti naiskirjanikud, -heliloojad, -teadlased.

Koos 20. sajandi alguse sõdadega ilmus pildile naine kui mehe abiline – eelkõige halastajaõde. Samuti ilmusid piltidele need naised, kes olid kodunt välja pääsenud, olles seltside, orkestrite ja segakooride liikmed.

Ning lõpuks – ajakirjandusse ilmus naine, kes eesti lugejale naeratas. Algas silmarõõmude kujutamise epohh. 1900. aasta Rahva Lõbu-Leht nr 7 avaldab meela pildi pooleldi rõivastatud suplevatest naistest allkirjaga «Meie aja näkineitsid».

Järgmised uued jooned naise näitamises ilmnevad Roos­marii Kurvitsa tähelepanekuil 1920. aastail, mil ajalehtedesse ilmuvad tarbijad, diivad, armukesed ja iluduskuningannad.

Ära ei ole kadunud ka «vanad head küljeluud».

Välismaised valitsejad jalutavad oma küljeluudega kuurordis, osalevad aktusel, asetavad pärja mälestussambale. Kohalikud eesti küljeluud poseerivad aga oma mehe kõrval taustata portreefotodel, on liikumatud, tõsised ja väsinud. Välismaa abielu on muretu puhkus, eesti abielu aga tõsine pühendumine.

Päris 1930. aastate lõpul ilmub ajalehepiltidele naine kui puhkaja. Roosmarii Kurvits kahtleb natuke, kas seda tüüpi üldse esile tuua, sest see ei ole väga sage.

Vaid talvistel nädalavahetustel, mil kujutatakse naisi Kadriorus või Nõmmel suusatamas, uisutamas ja kelgutamas, või siis lihavõtete ajal, kui näeb teda kevadises looduses jalutamas. Suvel ja sügisel naine ei puhka.

Üks asi teeb Roosmarii Kurvitsale uuritava perioodi lõpul üllatuse. Naine, kes piltidelt on järjekindlalt välja jäetud, on ema.

Järelmõtted

«Mis sellest kõigest siis ikkagi järeldub?» küsin ühel pärastlõunal Roosmarii Kurvitsalt ta töökabinetis sotsiaalteaduste majas Toomel.

«Ma arvan, et see, kuidas ühiskond on muutunud, kuidas naise roll on muutunud ning mida meedia on oluliseks pidanud sellest näidata,» vastab ta.

Kurvits ütleb, et temale on olnud väga kõnekas näiteks see, kuidas 19. sajandil ei olnud ilu ja noorus naise kujutamisel mingi argument. Et olid naised-küljeluud ja olid tähtsad naised, keda näidati meestega võrdväärsena. Tõsi, lõpuks ilmusid ka hoopis teistsugused pildid.

Aga mida siis eelistada, kas seksapiilsust, armastusväärsust, haavatavust ja ilu või eluaegset pühendumust, rasket tööd ja tõsist ühiskonna teenimist? Ei üks ega teine poleks õiglane ning ega me ometi võrdsust ihka!

Roosmarii Kurvits naeratab ja nõustub, et see ongi küsimuste küsimus. Naised ja mehed ei saa iial võrdseks, vastab ta.

«Vahest alles siis, kui naine on õllekõhuga, kiilaspäine ja vana ning arvab ikka, et on vastupandamatu, võib ta lugeda end mehega võrdseks,» kõneleb Roosmarii Kurvits vinti üle keerates. «Ma arvan, et naistena tahame, et meid hinnataks mitte ainult välise ilu ja nooruse järgi.»  

Üks viis naise kujutamisel, mis Roosmarii Kurvitsa arvates on tänapäeva meediast hoopis kadunud, on kogemuse ja väärikuse väärtustamine.

«Nüüd kiputakse väärtustama pigem seda, et inimesel on vaja uut väljakutset ning et iga seitsme aasta tagant on vaja ametikohta vahetada, mitte tööjuubelit või ametitruudust,» tõdeb ta mõtlikult.

Roosmarii Kurvitsa uurimus «Naine eesti ajakirjanduspiltidel 1848–1940» näeb esimest avalikku trükivalgust hoopis ingliskeelsena. See ilmub paari nädala pärast pealkirja «The visual rep­re­sen­tation of women in the Estonian media, 1848–1940» all kultuuriteooria tippkeskuse ajakirjandusajaloolises kogumikus «The cur­ving mirror of time». Kogumik kuulub sarja «Approaches to Cul­ture Theory».

Tagasi üles