Ajakirjaniku analüüs: krooniline haigus lööb seekord välja tõmbekeskustes

Illustratsioon: Artur Kuusi illustratsioon

Kas haldusreform tuleb või ei?

Paise hakkab jälle lahti minema, krooniline haigus ägeneb, habemega lugu – nii ütlevad vallavanemad esimese hooga regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri haldusreformi kava kohta. Millest see iroonia? Ehk sellest, et regionaalministrid on haldusreformi võtnud kui monoloogi, mis tuleb kuulekalt ära kuulata ja siis täitmiseks võtta. Aga rahvas polegi loll ja teab, et hoopis tema sõna maksab.

Päevalehes ilmus just väga koomiline asi, pahvatas teisipäeva hommikul lehed kiiresti üle vaadanud Ülenurme vallavanem Aivar Aleksejev. Koomiliseks peab ta ajalehes Eesti Päevaleht tehtud haldusreformi ehk trükki lastud Eesti uut kaarti, mis ennustab, milliseks kujuneb tõmbekeskuste Eesti 2017. aastal.

Päevalehe kaart jagab Tartumaa laias laastus kaheks: üks tõmbekeskus on loomulikult Tartu ja teine Elva. Piirissaare rahva tõmbekeskus on oma linnriigis elavate kaardijoonistajate arvates aga sotsialismi sünnitise, Põlva maakonna linnake Räpina.

«Tallinnas arvuti taga istuvad inimesed on Ülenurme valla tõmbekeskuseks pannud Elva,» ei jõudnud Aivar Aleksejev sellist rumalust ära imestada. «Mul on küll esimene kuulmine, et meie ja näiteks ka Laeva valla tõmbekeskus on Elva! Kui nii edasi läheb, et tõmbekeskused valivad välja pealinnas arvuti taga istuvad inimesed oma suva järgi, siis ei tule haldusreformist küll midagi välja.»

Tõtt-öelda võiks siin loole punkti panna, sest Tartumaa vallavanemad on läinud kolmapäeval avalikkuse ette paisatud tõmbekeskuste Eestile keskenduva haldusreformi suhtes pehmelt öeldes äraootaval seisukohal, ausalt öeldes aga lausa leiged.

Mis siin imestada: mäletate ju, et otsa tegid lahti nn Looduse (siseminister Tarmo Looduse) kaardid 2001. aastal, siis heitles haldusreformiga Tartumaa mees Jaan Õunapuu, siis … No kes seda enam mäletab, kes kõik on tahtnud haldusreformi ellu viia, kuid tulemus on null.

Palju vastuseta küsimusi

«Oh taevas, Laeva ja Puurmani vald ju proovisid kümmekond aastat tagasi ühineda,» tuletas vana asja meelde Vara vallavanem Väino Kivirüüt, kes on olnud ka Laeva vallavanem. «Kõik asjad said läbi tehtud, aga siis tuli rahvahääletus ja soss, oligi kõik! Laeva rahvas ütles pakkumisest ära. Toona oli suur takistus ka maakonna piir, nüüd piir kuuldavasti enam ei takista.»

Väino Kivirüüt pole haldusreformi eitaja, kuid sellega kaasas käivad muutused on nii tema kui ka teisedki ettevaatlikuks kui mitte umbusklikuks teinud. «Inimene tahab ikka muutusi, aga no kust sa tead, mis on parem – kas jätkata vanaviisi või võtta suund tõmbekeskuste poole,» arutles ta.

Uute elurajoonidega Ülenurme valla, naljaga pooleks öeldult Tartu magala tõmbekeskus on raudselt Tartu linn, kuid Vara, Konguta ja Meeksi valla juhid nii kindlalt tõmbekeskusi välja käia ei saa. «Meie tõmbekeskused on Võrumaalt Meremäelt Tallinnani, kui vaadata, missugustele omavalitsustele maksame laste haridusraha,» selgitas Väino Kivirüüt.

Asi läheb veel keerulisemaks siis, kui Vara valla eluolu lähemalt tunda, mitte klaasbüroost oletada.

Nimelt pole ükski aeg ega riigikord suutnud kaotada Vara valda poolitavat kahe kihelkonna, Kodavere ja Maarja-Magdaleena piiri. Räägi ilusti või sunni, aga no ei pane Koosa rahvas oma lapsi Vara kooli, ikka õpivad nad Alatskivil. Praegu käib Vara põhikoolis 108 last, Koosa kandi 58 last õpivad aga Alatskivi koolis.

«Eks meie rahvas peab ise tõmbekeskused valima,» arvas Väino Kivirüüt. Vilunud vallavanemana on talle selgemast selge, et vabatahtlikult omavalitsused ei ühine. Seda on Tartumaal tõestanud kõik eelmised haldusreformiüritused, ka kogu Eestis on aastatepikkuse suure punnitamise peale ühinenuid väga vähe. Nii paistavadki haldusreformiga visalt püünele astuvad regionaalministrid kui karjapoisid, kes muudkui hüüavad «Hunt! Hunt!», kuid keda keegi ei usu.

Ja miks peakski uskuma: regionaalminister võib haldusreformi kava letti lüüa kui tahes otsustavalt, aga tema ega valitsus ei saa sundida valdu-linnu ühinema, sest põhiseaduse järgi on omavalitsustel iseotsustamise õigus.

Maainimene teeb otsuse lihtsalt – ei või jah tuleb selle järgi, kas muutus parandab või halvendab ta elujärge. Kas tõmbekeskuse vallas remonditakse ka väikseid külateid, kas säilivad praegused toetused, kas ka tulevikus lükatakse talvel talutee väravani lumest lahti, esitas Konguta vallavanem Aivar Õun mõned küsimused, millele haldusreformi kavandajad pole varem ega nüüdki vastanud.

Aga just need küsimused määravad ühinemisotsusel rahvaküsitluse tulemuse. «Väike vald pole rikas, aga siin tunnevad kõik kõiki, probleemid on võimalik lahendada kiiresti. Suures omavalitsuses on hädalise avalduse menetlemiseks kuu aega, inimene võib selle ajaga äragi surra,» võttis Aivar Õun jutu lühidalt kokku. «Inimesed teavad seda ja nendega suheldes pole ma kohanud tulist ühinemissoovi.»

Meepurk ei meelita

Ka pealinnast vaadates mingi kolka, näiteks Meerapalu või Mehikoorma inimesed pole rumalad, kes arvavad, et kõik, mida ministrid ütlevad, on sulatõsi ja tuleb vastu vaidlemata täita.

«Regionaalminister Kiisler käis haldusreformi uue kava nii jõuliselt välja, et võiks arvata – valdade ühinemisotsus ongi nüüd ministri käes,» muigas Meeksi vallavanem Aleksandr Suvorov. «Tegelikult on otsus ikka rahva käes ja inimesed teavad seda.»

Ka tõmbekeskused peavad Meeksi valla inimesed ise valima. Kuhu neid rohkem tõmbab, ei hakanud vallavanem spekuleerima, ta ütles vaid, et ühele inimesele on üks koht tõmbekeskus, teisele on tõmbekeskus aga kusagil mujal.

Kümmekond aastat tagasi tehti Meeksi vallas samasugune küsitlus ja siis tõmbas poolt valda Tartu, teist poolt kilomeetrite järgi tunduvalt lähemal asuv Räpina.  

«Juba räägitakse ka meepurkidest, ühinenud omavalitsustele lubatakse tohutut raha juurde,» tõi Väino Kivirüüt välja iga haldusreformi ajal räägitud ühe ja sama jutu, mida keegi tõsiselt ei võta.

«Kui liituvad paar-kolm valda, millel ühelgi pole raha jalaga segada, kust siis tuleb raha, mis on vajalik piirkonna arendamiseks,» küsis Aleksandr Suvorov. «Kas kokkuhoitud ametnike pealt jääb siis nii palju raha üle, et piirkonda arendada. Ei jää!»

Ja kuidas suudab-tahab tõm­bekeskus arendada kaugemat piirkonda, esitas ta uue küsimuse ja vastas: sellises oma­valitsuses on kõik piirkonnad peale tõmbekeskuse määratud rahva väljavoolamisele.

Aivar Aleksejevi sõnul on omavalitsustele liitumise puhul makstav ühekordne riigi toetus nagu kala kinkimine – pistad selle nahka, aga kõht on varsti jälle tühi. «Kui liitujatele pakutaks näiteks pikaajalist tulumaksusoodustust või mõnd muud pikaaegset lisatoetust, siis oleks asjal juba rohkem jumet,» märkis ta.

Seadusi tundvad vallavanemad teavad, et valdu sunniviisiliselt liita ei saa, kuigi praegusest haldusreformi kavast sellist mõtet õhkub. Regionaalminister on öelnud, et kõigepealt valib maakondlikud tõmbekeskused välja kohalik omavalitsusliit ja siis teeb tõmbekeskused teatavaks riik ning ühinemine peab algama.

Skandaal toob reformi?

«Ma pole haldusreformi süvenenud, ei tea, mida targad mehed sellest mõtlevad,» ütles tõrksalt Tartumaa Omavalitsuste Liidu juht, Tartu vallavanem Aivar Soop. «Me ei tea, mida riik kavatseb ja mis on Tartumaa tõmbekeskused – pole olemas ühtegi ametlikku paberit.» Pole paberit ja polnud ka omavalitsusliidu eilse koosoleku päevakorras haldusreformi punkti.

Tartu valla tõmbekeskuseks on Aivar Soobi sõnul kogu Tartu vald ning mis siin kallist tööaega tühja jutu peale rohkem kulutada.

Tallinna uhketest büroodest vaadatuna nii inimeste, territooriumi kui ka rahakoti poolest mõttetud väiksed vallad elavad ja toimetavad rahus edasi ning eks paista, mis sellest asjast seekord tuleb, sest ka valitsuses pole haldusreformi suhtes üksmeelt.

«Tagantjärele paistab see  isegi koomiline: Kiisler paiskas haldusreformi välja ülejäänud valitsusega rääkimata,»   ütles Aivar Aleksejev. «Ehk oli Kiisleri eesmärk hoopis skandaali summutada, sest samal õhtul tõi «Pealtnägija» lagedale loo sundparteistamisest, mille käigus Peipsi kalakuningas tegi alluvatest IRLi liikmed.»

Vabal maal võib inimene arvata, mida tahab. Ja miks ei või nii arvata: haldusreform on kui krooniline haigus, mis ägeneb alati siis, kui Eestis on üles kerkinud poliitikutega seotud tõsised probleemid. Viimati tõusis haldusreform päevakorrale IRLi liikmetega seotud elamislubade skandaali ajal.


Mis kavas?

• Regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri välja käidud haldusreformi kava järgi nimetab riik tõmbekeskused, mille hulgast tuleb omavalitsustel valida, kellega ühineda. Kellel ei õnnestu partnerit leida, selle liidab valitsus. Omavalitsuses on üldjuhul vähemalt 10 000 elanikku, pärast reformi on Eestis aastaks 2017 praeguse 226 omavalitsuse asemel neid 30–50.

Kes võidab?

• Mitte keegi peale regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri: kui Kiisleril õnnestub seekord haldusreformi kava tõesti ellu viia, läheb ta Eesti ajalukku ministrina, kellel õnnestus võimatu missioon täita.

Kes kaotab?

• Kõik maainimesed. Mida kaugemal tõmbekeskusest, seda viletsamaks muutub inimeste elujärg. Praegustest ääremaadest saavad tühermaad.

• Piirkonna üldine areng. Mitme omavalitsuse liitmisest pole kasu, kui uue suure üksuse tulubaas ei suurene. Kui liituvad paar-kolm valda, mis praegu tulevad rahaliselt ots otsaga kokku, siis kust tuleb raha suure ühisvalla kui terviku arendamiseks? On selge, et arendama hakatakse tõmbekeskuse koole ja lasteaedu, kaugemale kandile ei jätku raha.

+/–

•    Võrumaale kolinud tallinlane Sulev Valner on haldusreformi projektijuht. Valneri brutopalk on 1500 eurot kuus, lisatasusid ega ametiautot pole ja autokompensatsiooni ta ei saa. Haldusreformi projektijuhi eestvedamisel ning omavalitsuste, omavalitsusliitude, maavalitsuste ja ekspertide osalusel selgitatakse tõmbekeskused selle aasta augustiks. Siis hakkab projektijuht Valner maainimestele auku pähe rääkima, et nad teiste omavalitsustega liituksid.