Margus Pedaste: minu unistus - Tartust saab mõtlev ja tegutsev linn

Margus Pedaste Pedagogicumi juht Foto: TPM

Läinud laupäeval oli Tartus raeplatsil sadakonna inimesega meeleavaldus Tamme gümnaasiumi kaitseks. Internetis kogutakse samal teemal allkirju. Mul oli võimalus osaleda meelavaldusele järgnenud arutelul. Tartlasena on mul häbi, haridusteadlasena on mul kahju ning seetõttu tahan teha oma ettepaneku Tartu elu edendamiseks.

Mul on häbi

Mis tekitas häbi? Istun arutelukoosolekul, kuulan ettekannet, kõlavad arvamused ja küsimused, aplaus. Küsimusele hakkab kõlama vastus, aga seda ei kuule. Juba hõigatakse vahele uus arvamus või küsimus, siis teine, kolmas. Lasteaias ja koolis õpitud viisakusreeglid on ununenud. Arutelu ei teki, sest kaasamõtlejaid on vähe.

Eriti halvasti tunnen end seetõttu, et kuulata ja põhjendada ei oska ka mitmed Tartu Ülikooliga seotud inimesed. Ehk jäi arutelukoosolekul esialgsetes reeglites kokku leppimata, aga eks oodatud osalejatelt ju enamat.

Pärast koosolekut jätkub vestlus, lugupeetud füüsik Tartu Ülikoolist püüab tõestada, et Eestis pole haridusteadust ning haridus- ja teadusministeerium, Eesti teadusagentuur, rahvusvaheliste ekspertide komisjon jt ei tee oma tööd tasemel või pole tehtud uuringud suurt väärt. Tark on ainult tema. Edasiseks aruteluks ei teki alust, sest üks pool arvab, et targaks saab asjadesse süüvimata, lugemata.

Vaatan õhtul uudistekanaleid. Ka Eesti rahvusringhääling teeb uudisloo Tartus toimunust. Kuid see on mõtlevale ajakirjandusele ebakohaselt ühepoolne, saates tuhandetesse kodudesse infot justkui millestki halvast.

Esitamata jääb intervjuu, mis selgitaks veel kord plaanide tähtsust ja kasulikkust eelkõige õpilaste seisukohast. Et kavandatud muudatused lähtuvadki esmajoones soovist pakkuda õpilastele kvaliteetset haridust nüüdisaegses õpikeskkonnas. Kuhu jääb ajakirjanduskriitika põhimõtete rakendamine?

Millest on mul kahju?

Tartu koolivõrgu arendamine on viimastel aastatel tuginenud 2010. aastal tööd alustanud komisjoni ettepanekutele. Komisjoni kuulusid ka haridusvaldkonna eksperdid ja kõigi linnavolikogu fraktsioonide esindajad. Algul juhtis seda prof Aadu Must, hiljem prof Toivo Maimets.

Komisjon töötas väga sisukalt ja jõudis üksmeelele muudatuste vajalikkuses ning tegi ettepanekud, millest lähtudes tuleb kujundada Tartu õpilastele parimad võimalused põhihariduse omandamiseks kodulähedases koolis ning Tartu ja selle lähiümbruse õpilastele kõrgel tasemel valikuvõimalused üldkeskhariduse omandamiseks ükskõik millises Tartu gümnaasiumis.

Kes aga nüüd püüavad enda arvates kaitsta Tamme gümnaasiumi? Keemik, füüsik ja teiste erialade inimesed, kes võivad oma valdkonnas olla tunnustatud, kuid kellel ei ole kogemust põhikooli või gümnaasiumi õpetajana, klassijuhatajana, haridusteadlasena, koolijuhina. See ei ole mõistlik.

Kõlab samamoodi, nagu haridusteadlased hakkaksid õpetama füüsikuid ja keemikuid, kuidas paremini pommi ehitada.

Kõige kurvem on aga see, et ei vaevuta lugema ja trambitakse jalge alla tõenduspõhisus. Palusin koosolekul käega märku anda neil, kes on lugenud põhikooli riiklikku õppekava. Tõusid kooliinimeste käed tagareast, mõned üksikud mujalt lisaks, aga mitte häälekaimate esirea inimeste omad.

Kui paljud on lugenud Eesti haridusstrateegia kavandit, mille on välja töötanud laialdane ekspertide kogu? Kes on lugenud mõnda teadustööd koolikorralduse kohta või on kursis Eesti õpetajate probleeme esile toova rahvusvahelise TALIS-uuringuga? Kahjuks pidin tõdema, et selles koosluses ei saa sisulist arutelu isegi mitte alustada, sest kodutöö on tegemata.

On väga kahju, kui end asjadega kurssi viimata inimesed suudavad takistada Tartu koolilaste õppekvaliteedi ja õppekeskkonna arenguks kavandatut.

Juba sündinud laste arvu vaadates alustab lähema seitsme aasta jooksul Tammelinnas esimeses klassis kooliteed keskmiselt sada õpilast aastas, Tamme kooliga piirnevatel aladel Veeriku kooli piirkonnas 160, kunstigümnaasiumi piirkonnas 145, Reiniku kooli piirkonnas 122 ja Forseliuse kooli piirkonnas 143. Ruumist jääb puudus ja niikuinii on vaja ehitada uus koolimaja.

Praegu on võimalus Eesti Rahva Muuseumi ehitusest vabaks jäänud rahaga teha kiiresti tänapäevaseks eraldi krundil asuv koolihoone.

Meeleavaldajatel käib suur võitlus justkui selle nimel, et Tartu ei saaks endale üht kooli juurde, et osa õpilasi ei saaks üldse minna kooli või peaksid käima seal õhtuses vahetuses. Et aheneksid õpilaste liikumisvõimalused kooli haljasalal ja et õpetajad jätkaksid tööd eri vanuseastmetes. Ometi saaks spetsialiseerumine gümnaasiumile või põhikoolile tuua kaasa kvaliteedihüppe õpetamises.

Üks Tamme kooli lapsevanem ütles koosolekul, et tema lapsel on sel aastal olnud kooli saalis vaid üks kehalise kasvatuse tund.

Loodan siiski, et kõik läheb hästi ning läbimõtlemata ja põhjendamata ideed ei saa teoks.

Mille üle tunnen heameelt?

Esmalt selle üle, et koosolekul oli ka inimesi, kes tõid välja selgeid argumente riigi, linna või kooli tasemel võetud arendussuundade toetuseks. Linna kavandatud plaanidele kõlas toetussõnumeid linnakodanikelt, aga ka Tamme kooli vilistlaselt ja lapsevanemalt.

Mul on heameel, et linnavalitsusel on juba läbi töötatud plaanid uue gümnaasiumihoone rajamiseks ühte kvartalisse Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi, keemiainstituudi ja füüsikainstituudi uute hoonete ning Tartu meditsiinikooliga. See annab enneolematud võimalused gümnaasiumi ja ülikooli tihedaks koostööks. Nii on võimalik arendada gümnaasiumiõppe kvaliteet ja õpilaste valikuvõimalused kõrgemale tasemele, kui on oodatud gümnaasiumi riiklikus õppekavas.

Soovin tunnustada Tartu linnavalitsust ka selle eest, et viimastel aastatel tehakse tihedat koostööd ülikooliga ning palju sisukamaks on muudetud koolide koostöö nii tugevate põhikoolide kui ka gümnaasiumide väljaarendamiseks.

Ehk peaks rohkem rääkima sellest, kuidas koolijuhid käivad regulaarselt koos, et kavandada ühiselt tugeva põhikooli ja gümnaasiumi arenguplaane?

Ehk peaks enam rääkima, millised on Mart Reiniku gümnaasiumist tekkinud Mart Reiniku kooli ja Jaan Poska gümnaasiumi viimaste aastate positiivsed kogemused? Või sellest, kuidas põhikooli õpilased tunnevad end varasemast enam inimestena, sest nad ei jää enam vanemate ja targemate gümnasistide varju.

Tasapisi on tekkimas põhikooli identiteet ja gümnaasiumi identiteet. Need edulood peaks hajutama ebamõistlikud ja ohtlikud hirmud. Meil on veel lootust.

Tartu on heade mõtete linn. Minu kogemus ja eelnev arutlus viitab aga vajadusele meie juhtlause lahti mõtestada. Heaks saab mõte alles siis, kui see on argumenteeritud ja läbi arutatud. Selleks on vaja uurida, lugeda ja mõelda. Muidu võime emotsionaalselt teha ebamõistlikke järeldusi. Kui aga otsused on põhjendatult vastu võetud, siis tuleb tegutseda.

Tartu peaks seadma eesmärgiks, et headele mõtetele eelneb mõtlemine ja järgneb tegutsemine. Mõtlemine viib hea mõtteni, hea mõte hea teoni. Mul on unistus: kord saab tartlastest mõtlev ja tegutsev kogukond.