Eesti Ornitoloogiaühingu jaanuarikuisel üle-eestilisel linnuvaatlusel loendati kõige enam rasvatihaseid ning ka Tartumaal domineeris rasvatihane. Jõgevamaal märgati aga selgelt kõige rohkem põldvarblasi.
Jõgevamaal andsid tooni varblased
26. ja 27. jaanuaril peetud suurel talvisel linnuvaatlusel panid loendajad Tartumaal kirja 1718 rasvatihast ja 1468 põldvarblast, Jõgevamaal aga 757 põldvarblast ja 546 rasvatihast.
Talvise aialinnuvaatluse koordinaator, ornitoloog Aarne Tuule kaldus arvama, et põldvarblaste domineerimine Jõgevamaal pole tegelik, vaid seotud vaatluskohtade suhtelise vähesusega, mis tingib omakorda suurema juhuslikkuse.
«Vaevalt saab olla mingit spetsiifikat ühe maakonna piires,» arutles Tuule.
Tuule selgitas, et varblasest peenema nokaga tihane on segatoiduline, eelistades aga iga kell seemneile rammusamat loomset toitu: putukaid, tõuke ja inimeste pakutavat rasva. Ka talvel suudab rasvatihane koorepragudest ja majasarikate lõhedest putukaid otsida. Robustsema nokaga varblane on seemnetoiduline.
Tihane annab pigem tooni üksikute talumajade juures. Varblane on jälle sagedasem väikeasulates ja endistes majandikeskustes, kus leidub tihtipeale ka kasutuses olevaid viljahoidlaid ja -kuivateid, mille juurest on suur tõenäosus leida teri. See tähendab, et kui satub olema natuke rohkem vaatlejaid väikeasulais, võibki tervikpilt pisut moonduda.
«See näitab selgelt, kui tähtis on valimi suurus,» lisas Aarne Tuule. «Mida suurem valim, seda selgemalt joonistub tegelik pilt ja juhusel on väiksem roll.»
Nii Tartu kui Jõgeva maakonnas jätkasid pingerida rohevint, koduvarblane, hakk ja leevike. Kui Tartumaal loendati hakke leevikestes pisut enam, siis Jõgevamaal oli sutsuke rohkem leevikesi.
Märgatud lindudest kõige haruldasemaks osutusid Tartu- ja Jõgevamaal kanakull, punarind, hallõgija, värbkakk, valgeselg-kirjurähn, suurnokk-vint ning roherähn. Neid kõiki kohati kõigest üks-kaks korda.
Tänavuseks aasta linnuks kuulutatud nurmkana loendati kahes maakonnas peaaegu võrdselt: Tartumaal 27 ja Jõgevamaal 23 isendit. Kohtumispaiku oli mõlemas maakonnas kolm, mis andis parve keskmiseks suuruseks 8-9 lindu.