Martin Pau: kui häbitunne kaob

Martin Pau
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Martin Pau.
Martin Pau. Foto: .

Kolleegiumiregistraator Dmitri Kuldarov ajas südaööl kogu oma pere jalule, et teatada jalustrabavast sündmusest: temast kirjutati ülevenemaalises ajalehes!

«Emake! Oo, issand!» viuksus õnnest segane Mitja. Isa luges teistele ajalehest ette, kuidas varem üldsusele täiesti tundmatu kolleegiumiregistraator väljus purjuspäi õllepoest, ajas lõhkuma voorimees Ivan Drotovi hobuse ning jäi ise saani alla.

Anton Tšehhovi lühijutust «Rõõm» ei selgunud, kas Mitja Kuldarov ühel hetkel ka kahetses, võibolla isegi häbenes. Igatahes tormas ta kodunt kuulutama rõõmusõnumit kõigile tuttavatele.

Äsja uhkustasid kolm vahvat eesti noormeest internetti riputatud videos sellega, et varastasid Austraalia tanklast bensiini. Kui päris täpne olla, siis üks varastas ja kaks kirjeldasid, et bensiinivargus maakera kuklapoolel on lihtne nagu lapselt kommi krabamine.

Peagi pärast video levimist uudisteportaalides hakkasid kangel kolmikul püksid püüli sõeluma: tegelikult me ei varastanud, me valetasime, et varastasime. Me valetame internetis kogu aeg, et meie lood paistaksid vahvamad.

Tsiteerin: «Momendil on meie süüks valetamine, selle võtame ausa südamega omaks.» Petise ausõna! Tänan väga. Ja palju õnne ka.

Ju oli Eesti saadikutele, meie kultuuri uhketele tutvustajatele võõrsil pärale jõudnud, et Austraalia politseile ei pruugi bensiinivargus tunduda lihtsalt vahva naljana.

Asuti usinalt oma nahka päästma, mis näitab, et ellujäämisinstinkt on mehepoegadel alles. Mind aga jäi sellele lollusele mõeldes vaevama küsimus, kuhu jäi nende häbitunne. Hirm käteväänamise ees, hirm selle pärast, et edaspidi on varastamisega eputajal võibolla raske meelepärast töökohta leida, tuli esile. Aga häbi? Seda polnud.

Varastamisest endast pole mõtet ülemäära hämmelduda. Paraku on otseseks või vähemalt kaudseks varguseks suuteline iga inimene, kellel avaneb võimalus ning kes oskab vargust iseendale ka kuidagi põhjendada. Näiteks näljane ori võis mõisa aidast vilja varastades mõelda, et see oli ju tema enda kasvatatud.

Austraalia lugu tõi mulle meelde kaks sarnast pajatust, mida olen oma kõrvaga kuulnud: üks võõrast mõrrast kala virutamisest ja teine korduvalt ilma juhiloata sõitmisest. Mis see loata rooliminegi muud on, kui teiste inimeste turvalisuse varastamine.

Samas meenub mu isa kunagine kirjeldus, kuidas ta tabas riigimetsas küttepuuvarguselt väga soliidse vanema härra koos prouaga. Vaevalt et neid surnuks külmumine ähvardas, nii et tõsiseltvõetav põhjendus ilmselt puudus, aga isa sõnul paistis vargapaaril olevat hirmus piinlik.

Võime tunda häbi ongi üks peamisi omadusi, mis inimesi ülejäänud loomariigist eristab.

Ma ei muretse selle pärast, kui kolm meie vargapoissi Austraaliast tagasi ei tulegi. Tasuta bensiin, see on ju maapealne paradiis! Ei, andke andeks, tunnen isegi kergendust, kui nad sinna jäävad, kuigi mul pole põhjust austraallastele halba soovida.

Aga ma muretsen, mis saab siis, kui varastamisega uhkeldajad ja muud lömastunud moraaliga vennikesed muutuvadki hiilimisi kõva mehe etaloniks ning senisest veelgi enam jäävad tagaplaanile need, kes teevad tublilt igapäevast tööd, maksavad ausalt makse, hoolitsevad oma laste eest ning panustavad ühiskondlikku ellu.

Ehk sai ka kolleegiumiregistraator Dmitri Kuldarovist siiski korralik inimene?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles