Karin Bachmann: kui Amor on vibu käest ära andnud

Karin Bachmann. Foto: Erakogu

Avalikkusest lipsas hiljuti üsna vaikselt ja tagasikajamatult läbi vibulaskjate soov seadustada vibu jahirelvaks. Riigikogus menetlemisel olevas värskendatud jahiseaduse eelnõus ongi vibu väikeulukite tapmise riistana lisatud.

Muidugi ei ole vibu enam ammu loogast ja tamiilist koosnev asjandus, mis teravat lepakepikest lennutab. Vibulaskjate poolt telesaatesse kaasatoodu tundus olevat üsna keeruline seadeldis, mida lasta ei olevat siiski liiga kontimurdev.

Ühest küljest on hea, et tänapäeva tehnika võimaldab ka ilma erakordse füüsilise vormita spordis kaasa lüüa. Sama noa teine tera osutub haavavaks, kui seesama tehnika lubab peaaegu et igamehel kasvõi keskpäraseid tulemusi saavutada – mõeldes see jahi konteksti, tulevad judinad peale.

Aga igal juhul on vibundus aus sport nagu iga teinegi ja võlub peale spordist saadava positiivse energialaengu kindlasti ka kerge robinhuudiliku romantikaga.

Põnevus ja puhas liha

Ilmselt ennekõike egoistlikel kaalutlustel (teistel on, me tahame ka!) on hakatud vibuspordi nime verega määrima. Vibu kui jahirelva seadustamise pooldajate käes on sport ja jaht vaat et võrdsustatud – vähemalt selles plaanis, mis puudutab vibusid.

MTÜ Mägilased kodulehel on vibujahti ülistatud nii ja teisiti, kuid dekoratsioonid pole piisavad: ükskõik kui väga püüda vibujahti vaat et metsasanitarlusega võrdsustada, paistab läbi soov muuta oma senist spordiala põnevamaks.

Lubadus kunagi «päris» kütiks saada on ju peibutav uute liikmete värbamiseks. Vibujaht on «põnevam ja romantilisem». Ja ei tasuvat karta, et vibu ei ole looma surmamiseks tõhus, sest «noole žilett-terav lõikurotsik lõikab läbi looma arterid, elutähtsad organid. Vibujahi puhul jääb ka liha tunduvalt puhtamaks».

Vibujaht olla ka eetilisem, sest vibu ei tee lärmi, püss aga paugub. Seega ei oska loom midagi karta ja saab talle lähemale hiilida (vibuga tabamiseks peab olema palju lähemal kui püssi laskekaugus).

Eetikast on niisiis igaühel oma arusaam – eks see olenegi sellest, kelle mätta otsast vaadata. On ju vaadatudki, kuid siiski kõigi muude kui saaklooma seisukohast. Puhas liha ning põnevus ja romantika on vaevalt eetilise jahi põhitunnused.

Vibujahi juurutamist võiks arutada, kui praeguses jahinduses oleks midagi väga valesti. Kui näiteks püssist haavatuna metsa pagevate ja surevate loomade hulka saaks vibukasutusega vähendada või tooks nool kaasa kiirema surma kui kuul. Vibuinimesed on meedias välja öelnud, et nii vibu kui ka püssiga haavatud loomade protsent on võrdne, see tähendab, et vibu ei muudaks midagi paremaks.

Jaht ja eetika

Jahindus on paratamatu, kellegi tapmine on paratamatu ja see on delikaatne teema, millesse tuleb suhtuda äärmise rangusega. Kas on kõneldud praeguse jahitehnika vananemisest, muutmisvajadusest, toodud välja puudusi – just saaklooma vaatevinklist? Ei ole kuulda olnud. Küll on aga vajadus olemas jahiturismi ja oskusteabe müügi seisukohast.

Kas on eetiline seada ärihuvid (sh meelelahutus, eneseimetlus, närvikõdi) kõrgemale alusväärtustest? Kitsastes majandusoludes tundub katse lisada vibundusele uut enneolematut nüanssi igati loogiline.

Kui kogu erialane oskusteave on ühe väikese üksuse käes ning tulenevalt seadusemuudatusest muutuvad näiteks ametnikele kohustuslikuks mitmesugused koolitused ja treeningud kasvõi järelevalve huvides, on survestamine igati mõistetav. Kas ka eetiline, on juba teine asi.

Eriti paneb õlgu kehitama jutt soomlastest, kes olla vibujahi seadustanud. Olgu, mis siis. Naabrite kultuur(itus) ei ole kinnisilmi matkimiseks, osa vigu võib rahulikult ka tegemata jätta.

Kui praeguses jahinduses ei ole midagi puudu, mida vibu suudaks korvata, siis järelikult ei ole vaja korras asju remontida. Vibu ei ole e-luger ehk uhiuus enneolematu tehnoloogia, mida põlevisilmi katsetada ja mille vajaduse saab lasta turul reguleerida. Vibu on vana relv, olgugi uues kuues, kuid põhiline töömehhanism on jäänud samaks.

Seega ei ole kuhugi kadunud põhjused, miks vibujaht on seni olnud keelatud.

Jaht ei tohi saada erinevate relvade katsetamise ja võrdlemise mänguväljaks. Jahinduse ajalugu on piisavalt pikk, nii et kõik vead on ammu mitu korda ära tehtud. Küsimus ei ole ju millega, vaid kuidas.

Tänapäeval ei jää jahimees ja tema pere saagita nädalalõpu tõttu nälga ning surmkindel jahiõnn ei ole eluliselt oluline. Seepärast on võimalik rohkem tähelepanu pöörata tehnikale, lasta pigem vähem ja vähemate relvadega kui kõigega, mis kätte juhtub.

Olen kaugel arvamisest, et jahimehed on kõik halvad ja ebaeetilised. Vastupidi, tunnen paari jahimeest päris hästi ja olen tänu neile nii mõndagi asja hakanud paremini mõistma, kuigi meie arusaamad kunagi päris lõpuni kokku ei klapi.

Tappa eduelamuse nimel

Ma ei ole kuulnud ühtegi tõsiseltvõetavat jahimeest rääkimas jahist kui spordist. Jahis ei ole peamine meelelahutus või enese proovilepanek ja selle juurde ei jõuta püssihuvi kaudu, vaid püssi juurde jõutakse loodusehuvi kaudu – kui me räägime õigetest, eetilistest jahimeestest. Neil enamasti ei ole sulge kübaral ega sebranahka kamina ees, ammugi ei ole püssikaba peale kraabitud surnupealuud.

Jaht on vastutus, on kellegi elu võtmine, ja see ei ole kerge ka siis, kui selleks on metsa mindud. Et tänapäeval on jahirelvadeks püssid, selleks on ju põhjus – need on töökindlamad kui mis tahes muud relvad.

Relvatööstuses tegeldakse järjest uute, järjest vähem piinu põhjustavate kuulide-padrunite väljatöötamisega. Kui lasta jahile vibud, siis mis järgmiseks? Hülgekonksud, kõiksugu rauad, ahingud? Mis seal salata, need olid tõhusad ja pikka aega kasutusel olnuna ka traditsioonilised, sest muud ei osatud välja mõelda.

Ühiskonnas ei ole puudu tapaviisidest ja taparelvadest, puudu on austusest elu vastu. Kas ühe aegunud jahipidamisviisi (mis on apetiitsuse suurendamiseks nimetatud traditsiooniliseks) juurutamine muudab Eesti jahinduse eetilisemaks, vähendab probleeme, teeb saakloomade elu või surma kergemaks?

Vibu on väga cool, pole midagi öelda, ja kahtlemata ei jätaks kedagi külmaks, kui seltskonnas hooletult poetada, et «lähen homme vibujahti». Tuleb siiski püüda meeles pidada, et kellegi tapmine märgitabamise ja eduelamuse eesmärgil on madal ja vääritu ning kuulub sellesse aega, kus inimene oskas oma ajuga veel väga vähe peale hakata ning kus moraaliküsimusi peeti väheste väljavalitute veidraks hobiks.

Enese üle uhkust tunda on võimalik ka märklauda täpselt tabades, osavuse mõõdupuuks ei peaks olema surm.