Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2009/05/07/175488t1h4572.jpg)
Tublid ja südikad, üksi lapselapsi kasvatavad vanavanemad seisid neljapäeva õhtul kordamööda Tartu Linnamuuseumi uhkes saalis rahva ees ja kuulasid, mida lapselastel nende kohta öelda on.
«Sa oled minu eest sünnist saati hoolitsenud, sa võtsid mind enda juurde, kui ma olin kuuene ning kasvatasid mind ja mu õde nagu kullatükikesi,» kirjutas Kärol Vinn oma vanaema Helju Veldi kohta.
«Ma mäletan kõike. Seda, kuidas ma väga väiksena ta sõrme pihku võtsin, kui ma magama ei suutnud jääda,» tunnistas Anders Nõmm oma vanaema Made Kaurla kohta.
«Mõnikord on ta mul nagu ora taga, aga see on ainult hea, sest siis ma ei unusta asju ära. Kui ma kurb olen, siis ta oskab mind nii lohutada, et mul jälle hea tuju on,» rääkis Eva Lea Jääger oma vanaemast Leini Riivist.
«Lutše mojei babuški v mire babušek totšna net,» sõnas Oleg Sitsel oma vanaema Galina Avramenko kohta ning see tähendab, et paremat vanaema kui temal kellelgi teisel ei ole.
«Mitte kunagi ei pea mina ege meie pere muretsema selle pärast, kust saada head, omakootud sokid ning mitte kunagi ma ei saa tema juurest lahkuda enne, kui mu auto pagasnik on täis pandud head ja paremat, mahla ja moosi,» ütles Georg Kängsepp iseenda ja oma venna Kristjan Krevaldi eest vanaema Aino Krevaldi kohta.
Nüüd saab vist juba igaüks aru, et niisugused lastelaste ülestunnistused ajavad vapramadki vanaemad hingeliigutusest nutma.
Silmi pilgutasid kahtlaselt ka Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsatsiooni Tartu klubi liikmed, kes niisuguse sündmuse Tartu linna vanavanematele korraldasid ja kes lastelaste kirjapandut vanaemadele ise ka ette lugesid. Seejärel neid lillede, sallide ja muusikapaladega üle puistasid ning omakorda õnnitlesid, sest pühapäeval on emade ja vanaemade päev.