Ajakirjaniku analüüs: avatud ülikoolist – igaüks vaatab oma mätta otsast

Foto: Margus Ansu / Postimees

Kas avatud ülikool kaob ära või ei? Vastus sõltub sellest, kas vaadata haridus- ja teadusministeeriumi, ülikooli või õppija seisukohalt. Kõik osalised on oma argumendid avalikku arutellu paisanud, kuid mustvalget tõde ei paista, sest igaüks rõhutab seda, mis talle parasjagu kasulik.

Avatud ülikooli või kaugõppe vorm on siiani olnud töötavate täiskasvanute võimalus omandada töö ja pere kõrvalt kõrgharidus. Õpe toimub kord kuus nädalalõppudel ja osakoormusel ehk tudengil on kolme aasta materjali omandamiseks aega 3,5 või neli aastat. Enamasti on see olnud tasuline, sest nädalavahetustel töötavad õppejõud tahavad ju ka palka.

Kuna kõrgharidusreform keelab ülikoolidel täiskoormusel õppijailt raha küsida, on näiteks Tartu Ülikool ja Eesti Maaülikool valiku ees, kas õpetada tasuta või sügisel mitte avada vastuvõttu mitmele avatud ülikooli ja kaugõppe erialale.

Ülikooli mättalt

Nii võtab Tartu Ülikool tänavu tudengeid avatud ülikooli bakalaureuseõppesse 14 õppekavale mulluse 32 asemel. Maaülikoolis saab eelmise aasta kaheksa asemel valida vaid kahe kaugõppe eriala vahel. Seega, ei saa väita, et avatud ülikooli enam üldse ei eksisteeri. Küll aga ei saa õppida paljudel erialadel, mille järele on suur nõudlus.

Nimekirjast ei leia enam muu hulgas ettevõttemajandust, psühholoogiat, ajakirjandust ja kommunikatsiooni. Varem oli võimalik õppida ka näiteks ajalugu, inglise keelt ja kirjandust, saksa või vene keelt, nüüd aga ei ole võimalik filosoofiateaduskonnas avatud ülikoolis üldse õppida.

Ülikoolile tähendab see, et tuleb toime tulla riigieelarvest saadava rahaga. Seda on rohkem kui varasematel aastatel. Näiteks Tartu Ülikoolis võimaldab see tasuta õppima võtta ligi 40 protsenti enam tudengeid, kui õppis varem riigieelarvelistel kohtadel.

Kuid tasulise õppe ning siiani samuti tasu eest toimunud avatud ülikooli ja kaugõppe eest jääb oluline summa saamata. Ülikoolis, kus iga instituut peab oma eelarve piires ise ots otsaga kokku tulema, on see paras pähkel pureda.

Positiivne on muidugi see, et õppejõududel tuleb nüüd nii mõnigi vaba nädalalõpp juurde. Muuseas, väide, nagu teeniksid õppejõud avatud ülikooli «haltuuraga» lisaraha, päris paika ei pea. Nii mõneski instituudis peavad õppejõud avatud ülikooli loenguid tasuta.

Ei tasu aga unustada, et juhul kui tudeng, ükskõik kas avatud ülikoolis, kaugõppes või päevases õppes, ei suuda täiskoormusel ette nähtud 30 punkti eest aineid läbida, hakkab ta puudujäävate ainepunktide eest maksma.

Näiteks, kui tudeng kukub ühel kuuepunktisel kursusel läbi ning peab aine järgmisel kevadel uuesti võtma, hakkab ta kohe maksma ehk ametlikult öeldes õppekulusid hüvitama.

TÜ õppeosakonna juhataja Siret Rutiku selgitas Pärnu Postimehele antud intervjuus, et kõik ülikooli vastuvõetud saavad õpinguid tasuta alustada, ehkki tasuta lõpuni õppida saavad vaid need, kes iga punkti õigel ajal matriklisse koguvad.

See omakorda viitab asjaolule, et ülikool siiski saab loota teatud hulgale rahale, mis õppuritelt tuleb – kes «tervet rehkendust teha ei jõua», see maksab. Rutiku ei tee saladust: «Seega, kui töö ja pereelu nõuavad oma aja, peab arvestama, et õpingutest tuleb mingi osa siiski ise kinni maksta.»

Tudengi mättalt

Tänavu 27. veebruari Postimehe arvamusportaalis kirjutas TÜ avatud ülikooli magistrant Gaily Kuusik, et töötaval pereinimesel on tulevikus vaid üks võimalus: kas käia tööl ja toita peret või olla tudeng.

Seda fakti oli juba 4. veebruari Tartu Postimehe veebis kinnitanud haridus- ja teadusministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja Mart Laidmets, öeldes selgelt välja, et tuleb valida, kas õppida või töötada. Seega ei soosi kõrgharidusreform täiskasvanud töö ja pere kõrvalt õppijat.

Täiskasvanuhariduse arengukava järgi seati eesmärgiks suurendada elukestvas õppes osalejate osakaalu 25–64-aastaste hulgas 2013. aastaks 13,5 protsendile. See tähendab, et iga üheksas tööealine täiskasvanu peaks ennast täiendama.

Varem taoti trummi, et kõrgharidus peab olema ligipääsetav kõigile, nüüd näib, et eelisseisundis on värsked gümnaasiumilõpetajad. 5. märtsi «Aktuaalses kaameras» sedastas haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, et arutelu avatud ülikooli õppevormi üle on tinginud ülikoolide äge võitlus potentsiaalsete tudengite pärast.

Tõsi, tänavu on riigieksamitele registreerunud 9677 abiturienti. Aasta eest oli see arv 15 198. See tähendab, et tänavu on enam kui 5500 potentsiaalset ülikooli astujat vähem – rohkem kui terve Tartu Ülikooli ühe aasta esmakursuslasi. Samas täiskasvanute tung kõrgkoolidesse näitab ülesmäge rühkimise trendi.

Pilk Tartu Ülikooli õppestatistikale näitab, et nende inimeste hulk, kes on tulnud avatud ülikooli kaudu magistrikraadi omandama, on viimase tosina aasta jooksul enam kui kolm korda kasvanud. Aastal 2001 õppis avatud ülikooli magistrantuuris 544 üliõpilast, aastaks 2011 oli neid 1779. Järelikult on töö kõrvalt kõrgharidustee jätkamise võimalus täiskasvanud inimestele vägagi tähtis.

Siiski neil, kes kavatsevad sügisel avatud ülikooli või kaugõppesse astuda (juhul kui meelepärasel erialal veel avatud ülikool või kaugõpe on alles), on soodne võimalus teha seda tasuta. Küll ainult juhul, kui varem pole samal õppeastmel või samal erialal juba ülikoolis õpitud. Neil, kes aga tasulises õppes, tuleb pingutada, et täis saada täiskoormuse 30 ainepunkti, ning saabki tasuta õppida.

Ministeeriumi mättalt

Ministeerium on järjepidevalt püüdnud veeretada vastutust ülikoolidele väitega, et keegi ei keela avatud ülikooli või kaugõppe vormis õpetada. «Enam ei saa raha eest ennast ülikooli sisse osta,» sedastas Aaviksoo «Aktuaalses kaameras».

Pärnu Postimehele antud intervjuus ei taha Siret Rutiku aga kuidagi nõustuda väitega, nagu oleks seni saanud keegi end ülikooli «sisse osta». Kuigi – avatud ülikooli vastuvõtukriteeriumid olid tihtilugu leebemad kui sama eriala päevase õppe omad.

Nüüd peab nii avatud ülikooli, kaugõppesse kui ka päevasesse õppesse vastu võtma samadel tingimustel. See tähendab, et 15 aastat Lõuna-Eestis puhkemaja pidanud ettevõtja, kes nüüd tuleb ülikooli turismi- ja hotelliettevõtlust õppima, kandideerib võrdsetel alustel värske gümnaasiumilõpetajaga. Vahe on ainult selles, et ühel on suurem elukogemus, teisel värskelt meeles matemaatikavõrrandid.

Varem kõrgharidusstrateegia järgi eesmärgiks seatud kõigile ligipääsetav kõrgharidus on nüüd muutunud kvaliteetse õppija jahiks. See tähendab, et haridusministri selgituse järgi peaks tasuta kõrgharidus parandama hariduse kvaliteeti, sest piiratud kohtadele peavad õppima tulema üksnes parimad.

See loob tõepoolest eelduse, et andekamad pääsevad ülikooli, kuid seda, mis neist ülikoolis saab, ei vaadata. Ehk et ülikoolihariduse kvaliteeti kavatsetakse parandada tarkade sisseastujate abil, mitte õpetatava sisu parema kvaliteedi kaudu.

«Raha eest sisseostmisel» on aga teinegi külg. Nii Aaviksoo kui ka Tartu Ülikooli kõrgharidusreformi teemaline veebileht rõhutavad, et täiskasvanud tudengil on võimalus ka eksternina õppida.

Eksternina õppimine ei ole tegelikult aga muu kui just nimelt ülikoolile raha toomine, et üht või teist kursust «osta» ainepunkti hinnaga. Seda ilma konkursi, sisseastumise või õppekoormuseta. Erinevus seisneb vaid asjaolus, et õppida saab täpselt nii palju või vähe, kui parasjagu soovi on. Pärast saab kogutud ainetest oma kõrghariduse kokku panna.

Sisuliselt annab ministeerium ülikoolile rahavaguni, milles on varasema riikliku koolitustellimuse summaga võrreldes märkimisväärselt rohkem raha. Sellega võib iga ülikool oma parema äranägemise järgi toimetada. Kas õpetada kaugõppe, avatud ülikooli või mingis muus vormis, seda ministeerium ette ei kirjuta.
-----------------------------------------------------

Kes võidavad?

• Kaugõpet pakkuvad instituudid, kes pigistavad pöidlad pihku, et õppijad täiskoormusel vastu ei peaks ning osakoormusele kukkudes peaksid hakkama maksma.

• Võimuerakond, kes lubas tasuta kõrgharidust.

Kes kaotavad?

• Täiskasvanud töö ja pere kõrvalt õppijad. Tuleb valida, kas õppida või töötada. Reform ei toeta töötavate täiskasvanute kõrghariduse omandamist.

Kes maksavad?

• Praegused avatud ülikoolis ja kaugõppes õppijad. Kuigi kõrgharidus on tasuta, maksavad juba õppivad kaugõppurid õppemaksu edasi.

Kes tasuta saavad?

• Need, kes astuvad praegu avatud ülikooli või kaugõppesse, sest see on tasuta. Seda muidugi vaid juhul, kui nad pole varem kõrgkoolis õppinud ning kui jaksavad sammu pidada päevases õppes ainult õppimisele pühendunud tudengite õppekoormusele ega kuku läbi üheski aines.

Mis muutub?

• Muutub keerulisemaks omandada täiskasvanuna töö ja pere kõrvalt bakalaureuse- või magistrikraad.

• Avatud ülikooli või kaugõppesse astumiseks on samad kriteeriumid nii keskkoolipingist tulnul kui ka 15 aasta eest keskkooli lõpetanul.

Mida tulevik toob?

• Võib oletada, et tasuta topelttöö tegemine kurnab instituute. Sellest tulenevalt võib veelgi vähemaks jääda erialasid, mida saab õppida avatud ülikooli ja kaugõppe vormis. Võimalik, et selline õppevorm kaob üldse.