Professor: eestlased ei oska eesti keelt

TÜ emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso

FOTO: Margus Ansu

Läänemeresoome keelte emeriitprofessoril Tiit-Rein Viitsol täitus esmaspäeval 75. eluaasta ning sel puhul käib Tartu Ülikoolis konverents. Tartu Postimees uuris keelemehelt eesti keele tervise kohta.

Teist kõneldakse kui väga terava kõrva ja keelemeelega mehest. Mis tundega te kuulate-vaatate-loete meediat ning keelt avalikus ruumis?

Kahe käega füüsiliselt peast kinni ei hoia, aga tõepoolest on hirmus. Kõik hakkab mingil määral peale koolist. Kui esimese Eesti Vabariigi ajal sai eesti keel riigikeeleks, oli see tingimustes, kus eestikeelset kooliõpetust ei olnud või oli väga vähe. Eesti keeles õpetati nooremates klassides, linnades ei olnud sedagi.

Kõik inimesed teadsid, et nad tegelikult ei oska keelt. Jah, vene ja saksa keelt olid nad õppinud. Kuid kui mingi eesti keele reegel tuli, siis see õpiti ära.

Nüüd arvavad kõik, et nad oskavad eesti keelt. Ei oska ju! Minusugune peab sõna kontrollimiseks võtma kätte viis-kuus erinevat eesti keele sõnaraamatut. Mõni ei vaata kunagi sinna. Nende hulgas on kas või telediktorid, kes loevad uudiseid, kuid sõnaraamatut ei vaata.

Sama kehtib juristide kohta. Nad arvavad, et võivad ilma sõnaraamatust vaatamata anda sõnale suvalise tähenduse, kohe niisama. Nad ei saa aru, et kui riigikeeleks on eesti keel, siis selle aluseks on kirjakeele norm, mis on kirjas õigekeelsussõnaraamatus. Neil ei olegi seda sõnaraamatut töölaual.

Seda, mida varem kuulsime vanematelt inimestelt, kes polnud kooliharidust saanud, kuuleme nüüd juba jälle noorte suust.

Aga mida teha annaks?

Omal ajal ja tegelikult praegugi tehti ülikooli eesti keelt õppima astujatele etteütlus, mille tulemusel selgus, milline on keeleteadmine. Nii kukkus esimesel kursusel hulk inimesi välja, kuna nende eesti keel oli lihtsalt nii vilets.

Mina annaksin samasuguse tasemega kontrolltööd teha riigikogu saadikutele. Ma ei ütle, et kõik on rumalad. Näen, et Tamsalust pärit ja geoloogiat õppinud Marko Pomerants tarvitab paremat keelt kui Tallinnast pärit ja telediktorina töötanud Enn Eesmaa.

Peaksime oma inimestele andma juba maast madalast korralikku rahvuslikku kasvatust, mille hulka kuulub ka keele õppimine. Ma kardan, et suur osa nendest hädadest on tingitud sellest, et meil tahetakse koolis järjest rohkemaid asju õpetada ning seda on tehtud eesti keele tundide arvel.

Kui meie lõpetasime omal ajal kooli, oli vähemalt alles jäänud õpik, kust sai vajaduse korral järele vaadata. Nüüd ma näen, et tuleb riigieksam ja koolilapsel pole enam õpikuid, kust saaks grammatikat või keelereeglit vaadata – mis me siis saada tahame?

Mida varem huvi keele vastu tekib, seda parem on. Mitmed reaalalade inimesed kasutavad väga head eesti keelt. Samal ajal mõned humanitaarid ei tee seda mitte. See on muidugi üldise kasvatuse küsimus.

Teile soovime sünnipäevaks õnne, kuid mida teie sooviksite eesti keelele?

Soovin ikka seda, et eesti keelesse suhtutaks heaperemehelikult, lastaks ühelt poolt areneda kindlas suunas, teiselt poolt igas suunas igal alal.


Tiit-Rein Viitso 75

• Viitso on uurinud läänemeresoome ja teisigi Uurali keeli ja avaldanud artikleid näiteks neenetsi, handi ja saami keele kohta.

• 2011. aastal määrati talle Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind, mis on riigi kõrgeim keeleauhind silmapaistvate teenete eest eesti keele uurimisel, korraldamisel, õpetamisel, propageerimisel või kasutamisel.

• Käimasolev läänemeresoome väikekeelte ja kultuuride konverents toob Tartusse mitmesuguste teadusalade uurijad ning siin tutvustatakse uuemaid teadustulemusi läänemeresoome keelte ja kultuuride ajaloo ning praeguse olukorra kohta.

Tagasi üles