Helmi Sakkov: arhitektid armastavad oma tööd

Liivi tänavasse kavandatava ERMi hoone projekt pälvis võistlusel viienda koha.

FOTO: TPM

Koos õpiaastatega on nüüdseks viiskümmend aastat oldud peadpidi Eesti arhitektuuri probleemide rägastikus. See ümmargune arv andis põhjuse vaadata endasse, esitada küsimusi ja püüda arutleda, mis on aastatega Eesti arhitektuuris muutunud ja milline on olnud arhitekti, sealhulgas Tartu arhitekti koht neis kulgemistes.

Kõigepealt küsin endalt, kas arhitektuur Eestis on viimase viiekümne aastaga muutunud. Vastus on jaa, muidugi. Arhitektuur ei muutu nii ruttu kui kleidimood, aga muutub ikka.

Hruštšovi sula ei toonud õnne arhitektidele, see oli kõige ja kõigi võrdsustamise aeg. Kõik inimesed pidid olema samasugused, neil pidid olema samasugused riided ja ka korterid. Majadest ja autodest siis ei unistatudki.

Hruštšovka – niimoodi kutsub rahvas tolleaegset arhitektuuri, ja arhitekti roll selle loomisel oli minimaalne, sest odavus otsustas kõik.

Brežnevi ajal taheti jälle saada hästi suurt hoonet ja hästi odavalt. Parimad tellijad olid sel ajal kolhoosid, sest neil oli natukegi oma raha ja natuke õigust ise midagi otsustada.

Muutused ajas

Koos Eesti iseseisvuse taastamisega haarati lennult kinni sel ajal maailmas õitsele löönud postmodernismi pakutavatest võimalustest ning arhitektid asusid õnnest pöörastena projekteerima kõike seda, millest enne ei võinud unistadagi. Selle ajajärgu projekte on praegu naljakas vaadata: juugendlikud aknad, naljakad tornid, palju tilulilu. See periood nagu juugendki ei saanud kaua kesta, sest selline arhitektuur on väga kallis, aga Eesti on ju vaene.

Sellele järgnes funktsionalism. Lihtne valge või hall kast, aga seekord headest materjalidest ja hästi ehitatud.

Vahe on ka arhitektide põlvkondadel. Noorte põhihuvi on teha midagi erilist, röögatut, silmakargavat. Mida veel keegi ei ole teinud. Vahel juhtub, et niimoodi pole keegi varem teinud sellepärast, et niimoodi teha on rumal.

Minu suurim soov on teha maja või ruum, kus inimene tunneks end väga hästi. Arhitektuur mõjub meie hinge peale vaikselt, sõnatult, sõnulseletamatult, aga selle mõju on pikk. Sir Churchill on öelnud: «Algul me kujundame oma maju ja seejärel kujundavad nemad meid.»

Muutustest pole puutumata jäänud ka arhitektide maine. 50 aastat tagasi olid ehituses otsustajateks insenerid ning nemad pidasid arhitekte lollideks ja ülearusteks, kellest tekib ainult probleeme. Tõenduseks selle kohta, et arhitektid on lollid, on praegugi inseneride arvates see, et igal arhitektil on sama maja kohta ikka erinev arvamus. Ja see ongi nii! Raudbetooni saab arvutada ainult ühte moodi, kuid maja arhitektuuri saab teha tuhandel moel. Arvamuste paljusus on tegelikult hea.

Uue iseseisvusaja alguses muutus arhitekt austust väärivaks isikuks, seda eriti ehitajate silmis. Sest ehitajad tahtsid tõestada, et nad oskavad headest ehitusmaterjalidest hästi ehitada. Neid huvitas ilus tulemus ja selleks oli neil vaja arhitektide abi.

Siis tuli buumiaeg ja head ehitajad läksid Soome, ehituse kvaliteet läks jälle kord hulluks, ehitamine ise hirmkalliks.

Praegu räägitakse arhitektidest ainult halba, nad olla arendajate käpa all ja aitavat arendajatel pudrumägesid kokku kühveldada.

Aga arhitekt tegi enne ja teeb nüüdki ikka sedasama – ettenähtud raha eest mingis olukorras võimalikult head arhitektuuri. Kui raha on vähe, ei saa väga head (kallist) maja teha. Arhitekt ei ehita ju maja oma raha eest. Olen kuulnud ainult ühest juhtumist, kus arhitekt, olles solvunud, et tema projekteeritud majal otsustati jätta torn ehitamata, lasi ehitada torni oma raha eest. See juhtus pärast Stalini ajastu lõppu.

Lugesin just uuringut, et Eesti arhitektid teenivad neli korda vähem kui nende Euroopa kolleegid, ja seda mitte rahas mõõdetuna, vaid protsentides ehitusmaksumusest! Aga ehitamine ei ole meil sama kallis kui Euroopas. Ja meie arhitektid teevad seejuures veel palju tasuta tööd, nimelt konkursiprojekte. Sest arhitektid armastavad oma tööd.

Eesti juured

Kas Eestil on oma arhitektuur? Eks Eesti linnade näo ole kujundanud sakslased. Tänapäeval tulevad mõjutused meile juba kogu maailmast. Koos uute ehitusmaterjalidega saabuvad internatsionaalse arhitektuuri vähendatud koopiad meiegi tänavatele.

Eesti oma arhitektuuri juured on aga Siberis. Soome-ugri rahvaste elamud sarnanevad eesti rehielamuga. Ja kui vaadata veel kaugemale, siis Põhja-Jaapani traditsioonilised elamud samuti. Seda sarnasust on ka Jaapani arhitektid kinnitanud. See on metsas elavate inimeste elamu.

Kahjuks on eesti arhitektid seda oma arhitektuuri siiani häbenenud, kuid õnneks on jää selles valdkonnas liikuma läinud.

Mullune võistlus «21. sajandi kodu Lahemaal» pakkus «traditsioonide interpreteerimise võimalusi praeguse arhitektuurimõtte kontekstis» ja arhitektuurimuuseumis oli vaadata suurepärane näitus «Moodne rehemaja. Arhailise ruumi uuestisünd». Rahvaarhitektuuris on sees tuhandete aastate tarkus.

Olen vaimustatud eesti talukompleksist koos siseõuega, sest see on kõige turvalisem ja kodusem koht. Tihti olen sellist õuemotiivi kasutanud oma projektides, näiteks Tartu Maarja koolis või ülikooli pre­kliiniliste kateedrite õppehoones (see 30 000-ruutmeetrine hoone pidi tulema praeguse biomeedikumi kohale, aga seda pole ehitatud, sest Vene aeg ja Vene raha said enne otsa).

Unistan sellest, et elamute ehitusmaterjalina tuleb puit taas moodi ja Tartu muutub eesti traditsioonilise arhitektuuri hoidjaks Eestis – nii nagu Viljandi hoiab pärimusmuusika traditsiooni.

Tartu Orava tee

Tartu on väga hea linn elamiseks, aga ka head saab paremaks teha. Tartusse ja selle lähiümbrusse on ehitatud jalgrattateed, see on tore! Et Emajõe kaldad tehakse ilusaks ja käijatele mugavaks, on samuti väga tore. Nüüd on aeg seada kõrgemaid ja kaugemaid sihte ja mõtelda Emajõe paremkalda kõrgetele küngastele.

Nendel küngastel kasvavad pargid, kus on kena jalutada. Aga kui tahad ühelt künkalt teisele minna, ei ole enam väga tore, sest pead laskuma, ületama sõidutee ja taas ronima. Aga kui sul on lapsevanker lükata, võib see osutuda lausa võimatuks!

Mul on ettepanek: rajagem Orava tee.

Selle sisu on siduda paremkalda pargid ühte ketti, rajades nende vahele jalakäijate sillad. Seega siis Tähtvere pargist üle Oru ja Baeri tänava Toomemäele, sealt tähetorni juurest üle Vallikraavi ülikooli raamatukogu ette, edasi Struve tänavast üle Riia maantee Lille mäele, edasi Päeva parki ja üle Pargi tänava endise sauna juurest Tartu Kõrgema Kunstikooli ette. See oleks suurepärane koht jalakäijatele, tervisesportlastele, väikeste lastega jalutajatele.

Muide, minu uus idee on tegelikult hästi unustatud vana, nagu hiljuti selgus.

1994. aastal kirjutas arhitekt Olavi Vaher Postimehes (19.10): «Tartu maastikuline eripära on linna paremkalda hakitud profiil. Suhteliselt kõrget reljeefi lõhestavad jõega risti olevad vaod Pargi, Lille, Riia, Vanemuise, Vallikraavi, Lossi ja Baeri tänava kohal. Sellest liiklemist raskendavast puudusest on võimalik teha eelis, kui püütaks rakendada kahetasandilist liiklust.»

Ta teeb ettepaneku rajada jõega paralleelselt jalakäijate ja jalgratturite kõrgtee kergsildadega üle Pargi, Lille, Riia, Vanemuise, Vallikraavi, Lossi ja Baeri tänava. Vahest tuleks aastaid õhus olnud idee uuesti ette võtta?

Aga jah – miks Orava tee? Jänese rada meil juba on, aga see uus tee asub puude latvades – all-linnast vaadates.

Mida öelda lõpetuseks veel iseenda kohta?

Mul on arhitektina läinud üsna hästi. Olen teinud projekte nii väga suurtele hoonetele kui ka palju väikseid asju, viimaseid eriti uuel iseseisvusajal. Viimase aja põnevamad projektid on Tartust väljas: Nigula metsloomade taastuskeskus ja Piusa koobaste külastuskeskus, samuti Otepää kultuurikeskuse laiendamine. Olen teinud ka sisekujundusi enda projekteeritud hoonetesse ning mujalegi. Sisekujunduse tegemine on mulle puhkus.

Arhitektina töötatud aastatele tagasi vaadates võin öelda, et olen töötanud rõõmuga ja teinud seda palju, aga tulemus on kesine, kõik projektid ei ole ehitisteks saanud. Kuid mind rõõmustab ilus maja, fotod ilusatest majadest. Naudin arhitektuuriraamatuid.

Rõõmsaks teevad lapsed ja lapselapsed. Elu ei ole asjata elatud.

Tagasi üles