:format(webp)/nginx/o/2019/04/13/11947720t1h79fe.jpg)
/nginx/o/2013/03/07/1625556t1h06f2.jpg)
Vanaema seisis koduhoovis ja lehvitas maja kohal taevas tiirutavale lennukile, mida juhtis Mari-Liis Saar, memme lapselaps. Alles siis oli ta valmis tunnistama, et lapselaps õpib tõepoolest lenduriks, mitte stjuardessiks.
Töö nagu trammijuhil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu töötab Mari-Liis Saar Estonian Airi lennuki Bombardier CRJ900 esimese ohvitserina. Ta on lennanud meeskonnas, kus kõik peale tema on mehed. On lennanud ka nõnda, et nii tema kõrval istuv kapten on naine kui ka seljatagune pardameeskond koosneb vaid õrnema soo esindajatest.
«See oli küll väga huvitav lend, sest mõned reisijad leidsid, et nad ei taha meiega Thbilisisse tulla, kui pardal on ainult naised,» muigab Saar.
Autopiloot lendab
Värskelt Jõgeva gümnaasiumi lõpetanuna oli Saar 2008. aastal toonasesse Tartu lennukolledžisse katseid tehes täiesti veendunud, et saab sisse. Mis sest, et konkurss oli 18 inimest kohale.
Mõtteviis, et lendamine on vaid meeste pärusmaa, on Saare sõnul tasapisi muutumas. See pole amet, mis küsib tugevat rammu. Muidugi kui stuudiumi käigus peab jaksama instruktoriga kahekesi väikese lennuki angaarist välja lükata, läheb jõudu tarvis küll.
Suurema lennukiga lendamine nõuab pigem tehnilist taipu ja oskust ootamatuid olukordi lahendada. «Autopiloot lendab standardsetes olukordades. Aga mitte rutiin, vaid hakkamasaamine ootamatutes olukordades on kõige tähtsam, selleks ju meid ette valmistataksegi,» räägib Saar.
Kui liini- ja ärilendurid näiteks mõnel sünnipäeval kokku saavad ning koosviibimisele ka «mittelendavad» kaaslased ühes võetakse, on Saarel neist lausa kahju. Jutt seltskonnas keerleb enamasti ümber kütusetüüpide, lennukite kaalu ja võimsuse, lennujaamade, õlide ja turbiinmootorite.
Pere tuleb hiljem
Pereloomisele Saar veel ei mõtle. Ta on veendunud, et veel mitte järgmised kümme aastat.
«Kui sa oled nii palju vaeva näinud, et lennata, miks peaksid tahtma sealt kolm aastat eemal olla?» küsib ta. Eemalolek tähendab pärast uuesti nullist õppima hakkamist – lennuki tüüp, millel tööle hakatakse, tuleb otsast peale selgeks teha.
Kui otsus last saada tuleb, on see Saare hinnangul pikalt ja hoolega kaalutud. Ega emaroll ole naislenduritelegi võõras: enamik Estonian Airi naispiloote on pereemad.
Töö ei erine ju teiste töötavate emade omast, rutiin nagu iga teine. «See on nagu bussi- või trammijuhi töö: sul on ette antud sõiduk, sul on inimesed, kes tahavad sihtkohta minna, ja sa lendad,» ütleb Saar.