Kes elab ja töötab ühes ja samas linnas ning kelle kõik pereliikmed ja nende kooli-, lasteaia- ja muud kohad on samuti seotud ühe ja sama linnaga, seda mingi piiride probleem ei puuduta.
Tarvitseb aga kodanikul osta endale uus kodu kas või paarsada meetrit teisele poole oma senise kodulinna piire, leiab ta ennast korraga linna asemel hoopis maalt. Kui suureks õnnetuseks ekslinnakodanikud seda peavad?
Kinnisvarabuumi ajal algas ümber Tartu, Ülenurme, Tartu ja Luunja vallas, massiline elamuehitus. Kokku valmis seal aastatel 2002–2008 rohkem kui 1100 uut kodu, kus seadsid end sisse valdavalt noored pered nii Tartu linnast kui ka Tartu ümbruse maakondadest.
Ent naiivne oleks arvata, et nad kolisid sinna selleks, et seal põllumajandust arendada. Enamasti oli eesmärk ikkagi mittepõllumajanduslik töökoht Tartu linnas.
Kui eesmärk oli töökoht linnas, siis miks nad ei ehitanud endale uut kodu samuti linna? Asi on lihtne: maal olid kinnistud odavamad ja asjaajamine nõudis vähem aega. Ehk nagu ütles üks tolleaegne kinnisvaraarendaja: maal saad enne maja valmis kui linnas paberid korda. Ent ühtedest probleemidest hoidumine tõi kaasa teised: tõi paratamatult kaasa ohtra tembutamise sissekirjutusega.
Ühes otse vastu Tartu piiri olevas uusasumis elas enne rahvaloendust valla kodulehe andmetel alla tuhande inimese. Rahvaloendus kinnitas, et seal elab üle 1600 inimese.
Küsisin vallast, millest niisugune vahe. Vastati, et asi on lihtne: paljud endised linlased, kes nende vallas nüüd elavad, ei taha ennast maale sisse kirjutada, vaid eelistavad jääda endiselt linna hingekirja. Lihtsalt nad tunnevad ennast ja oma peret olevat linnaga rohkem seotud.