Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/04/04/342934t1h7f92.jpg)
Kuigi me elame piirideta Euroopas, ei ole piirid Eestist kuhugi kadunud. Jutt on omavalitsuste vahelistest piiridest. Maastikul ei panda neid enamasti tähelegi, aga tegelikus elus võivad need mõnelegi Eesti Vabariigi kodanikule ebamugavusi põhjustada. Rääkimata tülidest, mida piiriprobleemid omavalitsuste endi vahel võivad esile kutsuda, kui jutt on kas või linna ja maa vahelise bussiliikluse korraldamisest.
Kes elab ja töötab ühes ja samas linnas ning kelle kõik pereliikmed ja nende kooli-, lasteaia- ja muud kohad on samuti seotud ühe ja sama linnaga, seda mingi piiride probleem ei puuduta.
Tarvitseb aga kodanikul osta endale uus kodu kas või paarsada meetrit teisele poole oma senise kodulinna piire, leiab ta ennast korraga linna asemel hoopis maalt. Kui suureks õnnetuseks ekslinnakodanikud seda peavad?
Olude sunnil
Kinnisvarabuumi ajal algas ümber Tartu, Ülenurme, Tartu ja Luunja vallas, massiline elamuehitus. Kokku valmis seal aastatel 2002–2008 rohkem kui 1100 uut kodu, kus seadsid end sisse valdavalt noored pered nii Tartu linnast kui ka Tartu ümbruse maakondadest.
Ent naiivne oleks arvata, et nad kolisid sinna selleks, et seal põllumajandust arendada. Enamasti oli eesmärk ikkagi mittepõllumajanduslik töökoht Tartu linnas.
Kui eesmärk oli töökoht linnas, siis miks nad ei ehitanud endale uut kodu samuti linna? Asi on lihtne: maal olid kinnistud odavamad ja asjaajamine nõudis vähem aega. Ehk nagu ütles üks tolleaegne kinnisvaraarendaja: maal saad enne maja valmis kui linnas paberid korda. Ent ühtedest probleemidest hoidumine tõi kaasa teised: tõi paratamatult kaasa ohtra tembutamise sissekirjutusega.
Ühes otse vastu Tartu piiri olevas uusasumis elas enne rahvaloendust valla kodulehe andmetel alla tuhande inimese. Rahvaloendus kinnitas, et seal elab üle 1600 inimese.
Küsisin vallast, millest niisugune vahe. Vastati, et asi on lihtne: paljud endised linlased, kes nende vallas nüüd elavad, ei taha ennast maale sisse kirjutada, vaid eelistavad jääda endiselt linna hingekirja. Lihtsalt nad tunnevad ennast ja oma peret olevat linnaga rohkem seotud.
Eesti on vaba riik ja siin võib igaüks elada täpselt seal, kus ta ise tahab. Kes saab seda endale lubada, sellel võib olla ka mitu elukohta. Paljudel peredel ongi mitu elukohta, korter linnas ja maja või talu maal, nii et näiteks noored elavad linnas ja vanad maal. Või ka vastupidi.
Vabad vabas riigis
Kuhu keegi ennast arvele võtab, on juba perekonna sees kokkuleppe, aga mitte enam riigi või omavalitsuse asi.
Omavalitsustele see muidugi ei meeldi. Näiteks kui inimesed elavad maal, aga vallale nende maksudest sentigi ei laeku, siis küsib vald, miks ta peab talvel nende tee lumest lahti lükkama.
Samas võib probleemile läheneda ka teise nurga alt. Näiteks kui lumekoristus on ainus teenus, mida vald mõnele oma territooriumil elavale perele osutab, sest kõik muud teenused saavad nad linnast, siis ei peaks vallal olema suurt põhjust neile etteheiteid teha.
Kahjuks pole elu alati õiglane. See ei kehti ainult nende omavalitsuste kohta, kelle potentsiaalsed maksumaksjad ei taha ennast nende juurde sisse kirjutada. Sama ebaõiglane on elu nende vastu, kes maal elades maksavad makse linnale, aga samal ajal jäävad ilma võimalusest sõita tööle või kooli linnabussiga, sest need bussid linna piiri taha ei sõida, kuigi sealsamas piiri taga võib elada sadu inimesi, kelle tulumaks laekub tegelikult linnale.
Kas see on mingi omavalitsusametnike kius? Ei, ametnikud pole siin milleski süüdi, sest nemad peavad käituma nii, nagu seadused ja määrused ette näevad. Süüdi on ajast maha jäänud haldussüsteem, mis ei arvesta sellega, et inimesed pole enam nii paiksed nagu paarkümmend aastat tagasi, kui autosid oli veel vähe. Autoga ei ole ju mingi probleem ka mitmekümne kilomeetri kaugune töökoht.
Piiridega eraldatud
Kui linna külje all elavad tartlased linnabussidega arvestada ei saa, peavad nad endale ostma peresse endise ühe asemel tihti juba kaks autot. Seda kinnitab ka ametlik statistika, mille järgi 2007. aastal oli Tartu maakonnas, seda ilma Tartu linnata, 16 233 eravalduses sõiduautot, viis aastat hiljem aga juba 20 223 samasugust sõidukit.
Nüüd sõidab suur osa nendest iga päev linna ja maa vahet, viies keda tööle, keda kooli või lasteaeda. Kas see on mõistlik?
On üsna tõenäoline, et Tartu tänavad vabaneksid iga päev suurest hulgast autodest, kui linnabussid pikendaksid oma liine paari-kolme kuni viie kilomeetri võrra linnapiiri taha. Kui piirduda eeskätt suuremate maanteedega, ei pikendaks see linnaliine võibolla rohkem kui poolesaja kilomeetri võrra. Aga kogu küsimus on selles, kes niisuguse liinide pikendamise eest maksab.
Riigi eelarvepoliitika on teinud omavalitsustest konkurendid, mitte partnerid. Kõik on pandud võistlema selle nimel, et saada endale võimalikult suurema arvu maksumaksjate sissekirjutus.
Samas on kõik nii linnas kui ka linna piiri taga elavad inimesed Eesti Vabariigi maksumaksjad, mis peaks tähendama seda, et neid koheldakse igal pool võrdselt, nagu piirideta Euroopas võiks eeldada.
Omavalitsusi eraldavate piiridega Eesti kohta see ei kehti. Oled linnakodanik, on sul ühed õigused. Oled arvel vallavalitsuses, oled töökohast olenemata maainimene, kuigi maaelu kui niisugusega pole sul tegelikult mingit pistmist.
Kuidas need uued linna ja maa vastuolud lahendada? Kas muuta Tartu lähistel piire, nii et kõik otse linna piiri taha jäävad uued äärelinnaosad tuleksid valdade alt linna alla.
See tekitaks ilmselt valdades suure vastasseisu, sest siis jääksid nad ilma suurest hulgast senistest maksumaksjatest. Teiseks ei taha Tartu linn samuti lõpmatuseni laieneda, hõlvates näiteks lisaks Külitsele, Ränile ja Vahile varsti ka Kõrveküla, Ilmatsalu, Ülenurme ja kaugemas tulevikus võibolla isegi Nõo.
Tegelikult peaks haldusreformi käigus olema võimalik leida ka valutumaid lahendusi kui järjekordne piiride muutmine, kuigi ka see võiks teatud ulatuses olla mõistlik.
Kui keegi elab ikka lausa linna külje all ja tarbib ainult linna teenuseid, sest vallakeskus koos kõigi oma asutustega jääb temast palju kaugemale kui lähim äärelinna kaubanduskeskus, siis millise loogika alusel peab see inimene olema valla, mitte linna hingekirjas?