Maalitud ballaadid tekitavad eri arvamusi

Kunstimaja väikeses saalis vaatab Rauno Thomas Mossi maali «Soigutajad» musta riidesse mässitud büst. Foto: Sille Annuk

Rauno Thomas Mossi «Eesti ballaadid» Tartu kunstimajas on nagu iga hea näitus tekitanud erinevaid arvamusi.

Minu paar lõiku selle väljapaneku kohta (põhiline osa arvustusest käsitles kunstimaja teisel korrusel avatud Mare Saare näitust – toim märkus) 1. märtsi Postimehes on võrreldes Peeter Talvistu arvamusega 1. märtsi Sirbis nii erinev, et ma pean siinkohal «Eesti ballaadidest» põhjalikumalt kirjutama.

Alustan Talvistu artikli pealkirjast «Koha kättenäitamise kunst», mis nagu heidaks Mossile ette ülbust. See desorienteerib, sest näitus on minu arvates täiesti vastupidises tonaalsuses. See ei ole lihtsalt dramaatiline, vaid on südantlõhestav hingekarje, mis hetkekski ei vaibu, mis iga pildiga aina kasvab ja kasvab ning jälitab tundlikku inimest elu lõpuni.

Mitu sammast

Näituse selline jõud põhineb mitmel sambal.

Esiteks muidugi Rauno Thomas Mossi  suurepärased tehnilised oskused ja anded kompositsiooni, vormi, joonistuse ja anatoomia valdkonnas, mida kõige paremini näeb palja figuuri, eriti selja kujutamisel. Ballaadid on konfliktsed paljude tegelastega jutustused ja neid saabki veenvalt edasi anda ainult tõeline professionaal.

Kuid see näitus on kaugel Talvistu väidetud akademismist, paatosest ja kammerlikkusest (kaks viimast koguni välistavad teineteist).

Väljapanek on hoopiski ekspressiivne, maalitud suure sisemise kirega. Mõned kohad on lahendamata (mida akademism ei tee), et jätta ruumi vaataja fantaasiale. Moss on valinud õiged väljendusvahendid, täpsem on öelda, et need on loomulikult välja kasvanud autori taotlustest ja kujutlustest.

Üks näituse sambaid on eesti ballaadide teema. See annab Mossi isiklikele draamadele kogu rahvust puudutava üldistuse. Kunstnik on valinud välja kõige süngemate ballaadide kõige süngemad kohad.

Kuid eelkõige on ta püüdnud olla vaba, maalid on pigem millegi sümbol, metafoor. Need on hirmu, mure, praeguse mentaliteedi, ka lootusetuse väljendajad. Näiteks «Kalmu­­ta­­jad» matavad sinimustvalget lippu.

See lipp annab väheseid värve üleni tumehallis väljapanekus. Nüansseeritud tumehall muudab meeleheite mitmekesisemaks ja mõjuvamaks. Seda teeb ka Veljo Tormise vägev muusika näitusesaalis.

Musta kanga sees

Eri lugu on kipsist autoportreega, mis on modelleeritud täiusliku akademismiga, muidugi on see eneseiroonia.

Sel näitusel on büst musta riidesse mässitud. Miks? Kas kunstnik on lõpetanud enda üle naermise või ta ei taha osaleda omaloodud suures eesti ballaadis või ei taha ...? Mina ei taha rohkem arvata.

Tallinnast Tartusse

• Tartu kunstimaja väikeses saalis (Vanemuise 26) saab 10. märtsini vaadata Rauno Thomas Mossi näitust «Eesti ballaadid: Tartu 2013».

• Läinud aasta lõpul Tallinna linnagaleriis eksponeeritud «Eesti ballaadid» erineb nüüdsest selle poolest, et osa töid on vahetunud ja lisandunud on skulptuursed objektid.