/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)
/nginx/o/2013/03/06/1621574t1h32af.jpg)
Lööb, järelikult armastab, tavatsetakse stereotüüpselt kujutada vene naise õigustust mehe vägivallatsemisele. Nõnda küsinud üks eesti mees oma venelannast mõrsjalt tõsimeeli: kallis, kas ma peaksin sinuga karmim olema?
Tuim tükk ja pidurdamatu tulesäde
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinnas sündinud venelase, teedeinsener Andrei Hrustaljoviga neli aastat vabaabielus olnud saarlannast keskkonnatehnik Kerttu Ellermaa räägib abielu teemal veel ühest eestlaste hulgas levinud väärkujutelmast: vene peredes olevat püksid naise jalas.
«Mees toob kogu palga naise kätte, naine maksab arved, ostab söögi ja muu vajaliku ja siis annab mehele taskuraha,» muudab Ellermaa seda stereotüüpi konkreetsemaks. «Tegeliku eluga pole sellel küll midagi pistmist. Küllap on ka selliseid peresid, aga vaevalt et venelaste hulgas rohkem kui eestlaste seas.»
Juhtmed ümber Maa
Naabrite kohta räägitakse ikka anekdoote. Kui eestlased venelaste pilaloos koha leiavad, siis tõenäoliselt pikatoimelisuse võrdkujudena. Eestlasele anekdoodi vestmine on tänamatu tegevus, sest kui ta naerma hakkab, on ülejäänud seltskond ammu laiali läinud.
Vene keele õpetaja Olga Golubeva arvab, et pikatoimelisus pole eestlaste iseloomustamiseks täpne termin, kuid venelastega võrreldes on eestlased kindlasti flegmaatilisemad ja rahulikumad.
«Kõik õpetajad räägivad, et vene koolides on suuri probleeme distsipliiniga,» vahendas Golubeva. «Venelased lihtsalt ei suuda teha pikalt üht ja sama asja, neile on vaja vaheaegu, et miski pidevalt muutuks. Võibolla seepärast tekibki ettekujutus, et nad on eestlastest kiiremad.»
Andrei Hrustaljov ütleb, et terane ja välgukiirul töötav mõistus on vaevalt venelaste seas levinum kui eestlaste ringis. Küll saab Hrustaljov kinnitada eestlaste suhtelist ujedust, millest ülesaamiseks on vältimatu väiksem või suurem naps.
«Oma eelmisel töökohal olin ainus venelane,» räägib Hrustaljov. «Kui töö juures midagi tähistati, oli alati probleem, et ei saanud ega saanud kuidagi pidu käima. Pärast esimesi pitse hakkas meluks kiskuma ja lõpuks tundus, et on raske pidama saada. Venelastel läheb peo käimalükkamine palju lihtsamalt.»
Kontsertmeister Natalja Trošinale näitlikustas eestlaste ja venelaste temperamendierinevust eestlannast kolleeg ja sõbranna kunagi nii: «Kui sul on hea tuju ja sa astud õpetajate tuppa, tekib kohe tunne, et päike hakkab paistma, aga kui minul on hea tuju, märkab seda vaevalt keegi.»
Kerttu Ellermaa tõdeb end analüüsides, et abikaasa on tõesti temast natuke elavaloomulisem, kuid ei seosta seda ainult rahvusega.
«Mingeid olukordi võin mina võtta märksa emotsionaalsemalt, piltlikult öeldes uksi paugutada,» tunnistab Ellermaa. «Venelaste puhul võiks pigem üldistavalt rääkida suuremast avatusest, tähelepanelikkusest ja osavõtlikkusest. Tänaval või trammis võib sulle täiesti võõras inimene teha komplimendi soengu või kleidi kohta.»
Armastavad laia joont
See, et naine armastab kõrvadega, on rahvusvaheline aksioom. Kerttu Ellermaa ei salga, et väikesed komplimendid, mida Andrei talle näiteks töölt koju tulles poetab, pole kaugeltki teisejärgulised.
«Ma pole kordagi tajunud tuttavate kõõrdpilke, et sidusin end venelasega. Vastupidi – sõbrannad on pigem öelnud, et peaks vist ka endale vene mehe otsima!»
Andrei lisab, et erinev kultuuritaust ja kombestik teeb segaabielu huvitavamaks, mitte keerulisemaks.
«Näiteks on meil kahed jõulud – eesti jõul ja vene jõul,» märgib Hrustaljov. «Meil ei saa tekkida konflikti, kumma vanematele me pühade ajal külla sõidame. Eesti jõulud oleme Saaremaal, vene jõulud minu vanemate juures.»
Eestlase kohta ei räägita ainult, et ta on raskesti seltsiv, vaid ka ihne. Võrdluses venelastega näikse seda kinnitavat näiteks tõsiasi, et venelane ei kingi tavaliselt mitte kunagi naisterahvale lilli ühe- või mõnekaupa, vaid ikka vähemalt kümme õit korraga.
«Vene mees võtab naisele kümme roosi, eesti mees võtab nelgid,» väidab Andrei Hrustaljov isiklike tähelepanekute põhjal.
Natalja Trošina sõnul avaldub venelaste suurem kihk muljet avaldada ka näiteks riietuses, aga mitte niivõrd Eestis, kus riietusele ei pane erilist rõhku ei eestlased ega venelased.
«Venemaal venelased loobuvad kas või söögist, et leida võimalus ilusa kleidi või ülikonna ostmiseks,» tõdeb Trošina. Kui tema sõbranna läks Tallinna konservatooriumist üle Moskva konservatooriumi, hankis ta endale sametkleidi – ikkagi kunstide tempel.
Legendaarne on venelaste külalislahkus. Kõik on kuulnud lugusid, kuidas täiesti võõrasse vene koju sattunu võetakse alati vastu kui kadunud poeg, söödetakse tal vats täis ja pakutakse vajaduse korral öömajagi.
Kerttu Ellermaa kinnitab oma kogemusest, et vene peredes, ja seda pole ta kohanud mitte ainult oma ämma-äia kodus, kostitatakse külalist alati korralikult.
«Väga hästi saab süüa, kohe väga-väga rammusalt,» iseloomustab Ellermaa. «Mitte lihtsalt ei otsita seda ja teist lauale, vaid alati valmistatakse midagi ekstra külalistele. Eestlane tundub tõesti selles asjas mugavam, ei viitsi külaliste pärast nii palju pingutada.»
Andrei Hrustaljov meenutab lapsepõlvest, oma suviste keelekümbluste aastaist eesti maaperes reeglit, et igaüks leiab külmkapist ise toidupoolise ja sööb kõhu täis, kui nälg kallal.
«Aga vene inimesed on ka paksemad kui eestlased,» lisab Hrustaljov muiates venelaste püüdliku vaaritamise varjukülje.
Natalja Trošina viitab kohustusliku kostitamisega seoses ka venelaste kombele saabuda külla mõningase hilinemisega, et perenaine jõuaks oma vaaritamised rahulikult lõpuni vaaritada. Eestlased saabuvad pigem täpselt või kui hilinevad, siis mitte plaanitult.
Korralikkuse etalon
Mõningase eneseirooniaga, aga siiski tugev uhkusevarjund hääles, räägivad eestlased endast praegu kui Euroopa Liidu nimelise klassi kõige püüdlikumast õpilasest. Nõukogude ajale tagasi vaadates öeldakse tihti, et eestlased torkasid viieteistkümne liiduvabariigi hulgas silma sellega, et täitsid lolle vene seadusi saksa täpsusega.
Andrei Hrustaljovi arvates pole eestlase seaduskuulekus tõesti legend, vähemalt venelastega võrreldes.
«Venelased võtavad igasuguseid reegleid märksa vabamalt, nad on valmis reegleid rikkudes rohkem riskima,» väidab Hrustaljov.
Loomulikult lähevad segiläbi elavad rahvused tasapisi teineteise nägu, vähemused küllap enamuse nägu.
«Kui Tallinna konservatooriumis õppisin, olid meil külas Moskva konservatooriumi tudengid,» meenutab kontsertmeister Natalja Trošina. «Kui nad meile hoogsalt anekdoote rääkisid, viis meie eestipärane rahulik reaktsioon nad peaaegu pisarateni.»
Joob nagu loom
Kahtlemata on üks venelaste kohta käivaid klišeesid nende tipptasemel viinataluvus. Ettekujutust, kuidas venelane võtab viina ikka poole teeklaasi kaupa, hakates pärast kümnendat klõmakat ainult kergelt näost õhetama, kinnistavad absurdifilmid «Vene jahi eripära» stiilis.
Natalja Trošina ei julge küll kinnitada mingi füsioloogilise eripära, spetsiaalse viinageeni olemasolu venelastel ja selle puudumist eestlastel.
«Kuueaastasena olin vanematega pulmas Venemaa külas,» meenutab Trošina. «Seal nägin palju igasuguseid ja andsin endale sõna, et iialgi viina suhu ei võta.»
Andrei Hrustaljov nendib, et venelase pidulaual peab tõesti igal juhul viin olema, kõiksugu muud joogid, veinid ja šampused, võivad olla lisaks.
«Kui aga kõneldakse venelaste erilisest viinalembusest, siis võin kinnitada, et mul on tutvusringkonnas ka eestlasi, kes on samuti suured viinasõbrad,» märgib Hrustaljov, kes ise ei manusta tilkagi alkoholi juba üle aasta.
Valik stereotüüpe eestlaste ja venelaste kohta
• Eestlane on pika juhtmega, aeglane, lausa uimane. Venelane on käbe, reageerib kiiresti ja emotsionaalselt.
• Venelane on väga külalislahke. Vene perre külla minnes saab alati hästi süüa. Eesti peres võib juhtuda, et isegi sinu enda kaasa toodud kommikarpi või veinipudelit ei märgata avada.
• Venelane ei vaja siiruseks ja avameelitsemiseks julgustust, ei häbene teha võõrastele väikesi komplimente. Eestlasel tuleb kõike silmist lugeda, ilma paari pitsi viinata ei söanda ta ilmaski öelda: sa näed hea välja.
• Venelane joob viina nagu kaamel vett pärast nädalast kõrberännakut. Seejuures mõjubki viin venelasele peaaegu nagu vesi. Eestlane on pärast viiendat pitsi veendunud, et suudab vabalt rääkida seitsmes keeles ning temast sarmikamat pole.