Klaasilt paistavad ammused ajad

ERMi peavarahoidja Riina Reivelt uurib vastu valgust klaasnegatiivil peituvat. Foto: Sille Annuk

Ehkki klaasnegatiivid on fotograafias mitte eilne, vaid lausa üleeilne päev, saavad Eesti Rahva Muuseumi töötajad rõõmustada, et neid leitakse ja tuuakse muuseumi peaaegu igal aastal. Mõned kogud on eriti rõõmustavad.

Hiljaaegu leiti Avinurmelt remondi ajal maja seina seest näpuotsatäis klaasnegatiive. Miks keegi need sinna pannud oli, ei osanud leidjad arvata.

Eesti Rahva Muuseumi (ERM) peavarahoidja Riina Reinvelt tõdes, et see lugu on näide, et klaasnegatiive võib jätkuvalt välja tulla nii lakkadest kui keldritest. Kui isegi leitakse vaid mõni negatiiv, ei tasuks neid ikkagi ära visata, vaid pöörduda muuseumi poole, sest negatiividel kujutatu võib olla väärtuslik allikas.

Isegi siis, kui need on niiskuskahjustusega, nagu olid Avinurme leiud. Muuseum võtab enamasti vastu ka need negatiivid, mille pildistaja pole teada ega ole ka teada, keda on pildistatud.

Kolm suurt kollektsiooni

Läinud aastal aga jõudis ERMi kogusse kolm suurt klaasnegatiivide kollektsiooni, kahes neist üle tuhande negatiivi, mis kujutavad elu läinud sajandi esimesel poolel.

Üks kogu on Elmar Einasto pildistatud, fotodel on näha ka tema poega Jaani, tulevast akadeemikut. Pildid on perekonnast, sõpradest, õppetööst, ekskursioonidest. On Tartu vaateid. Pildistatud on 1920.-1930. aastail.

Ülesvõtted on varustatud nende andmetega, mis olid negatiivide originaalümbrikel.

Teine suur sari on Hans Voolmanni (Voolmaa) pildistatud, tema oli kutseline fotograaf, kes pildistas vaateid ja kompositsioone ka postkaartide tarvis, kuid pilte on ka perest.

Kolmas sari on Hans Tamme negatiivid, kus on üle paarisaja ülesvõtte.

Reinvelt ütles, et klaasnegatiivid on üldjuhul väga kvaliteetsed, nendest saab teha väga suuri suurendusi.

Väärtust lisab, et Einasto ja Tamm olid fotoamatöörid, mistõttu pildistasid väga palju elu enda ümber, mitte ainult ateljeefotosid või kunstpilte müügiks. «Väga palju on igapäevaseid asju, inimesi, maastikke, linnu,» lausus Reinvelt.

Need kolm kogu on erilised ka selle poolest, et oli võimalik leida inimesi, kes aitavad fotodel nähtavat kirjeldada. Sageli on klaasnegatiividega nii, et need on seisnud kusagil pööningul ja siis on keegi need leidnud. Ei ole aga teada, kes on need pildistanud ja kes seal peal on.

Elmar Einasto negatiivid tõi muuseumile üks poegadest.

Voolmaa puhul leidsid muu­seumitöötajad tema tütre, kes elab Tartus. Abiks tuli veebikeskkond Geni ja muud andmebaasid. Kontakt saadi esmalt hoopis tütre väimehega, kes oli ühe muuseumitöötaja Face­booki-tuttav. Sealtkaudu jõuti vanaprouani. Tütar on paljudel fotodel, sest isal oli tavaks koju käima tulnud näitsikust pilti teha.

Rudolf Tamme koguga on asi veelgi huvitavam. Algul polnud teada, kes on pildistanud ja kus on seda tehtud. Negatiivid toodi Palmsest.

Mõistatus hakkas lahenema, kui Heiki Pärdi, kes on taluhäärberite uurija ning töötab vabaõhumuuseumis, tundis ühe taluhäärberi digiteeritud fotol ära.

«Saime teada, kes elab majas praegu. Andsime neile di­gi­teeritud pildid, selle kaudu saime teada, kes on need teinud. Maja oli fotograafi vennapoja käes,» rääkis Reinvelt.

Kirjeldatud kolme negatiivikogu puhul tuleb märkida, et muuseumisse jõudsid need tegelikult nelja-viie aasta eest, kuid muuseumikogu osaks said need läinud aastal, pärast seda, kui olid puhastatud ja digi­tee­ritud. See kõik võttis aega.

Kümned tuhanded negatiivid

Klaasnegatiivide olukord on muuseumisse jõudes väga erinev. Mõned on tolmused, heinased või saepurused. Siis peavad muuseumitöötajad uudishimu taltsutama.

«Suur ahvatlus on kohe vastu valgust uurida, mis seal peal on, aga iga vaatamisega võib negatiiv saada kriimustada,» ütles Rein­velt.

ERMi kogudes on klaasnegatiive kümneid tuhandeid. Kuid tänapäeval ei ole enamasti tarvidust negatiive ümbrikest välja võtta, sest valdav osa neist on digiteeritud. Piltide vaatamiseks ei pea isegi muuseumisse minema, sirvida saab ka internetis.

Fotokogu on aktiivses kasutuses. Läinud aastal käis lugemissaalis fotokogu vaatamas 1055 inimest, laenutusi oli üle 30 000. Need arvud aga ei kajasta, kui palju oli ERMi fotokollektsiooni vaatamisi internetis.