Ivo Känd: anname aastatele elu

Ivo Känd Foto: Pm

Õigupoolest ei peaks me humaanse ühiskonna liikmetena üldse rääkima enesestmõistetavast tõsiasjast, et meie kui eriliste hulgas on erilisemaid erilisi. Neid sünnib igat liiki elusolendite hulgas ning erivajadused tekivad ka seoses elusündmustega.

Olgu need siis õnnetused, haigused või keskmisest karmim vananemise kulg. Vanadus pole muidugi puue, ent vanadusest väetite ja noorusest nõtrade toitmine ja katmine on ikka olnud inimkarja kohustus.

Kõigil ajastutel ja igal maal on püütud erivajadustega inimesi ühiskonda sobitada nii, et kõigil oleks võimalikult hea. Kui vähegi saab, aidatakse puuetega inimestel oma andeid, võimeid ja oskusi kasutades ennast teostada ja elatist teenida.

Kui see on kuidagigi korraldatav, elavad nad oma kodus perekonna keskel. Ja kui tõesti pole muudmoodi võimalik, koondatakse erilisimad erilised hooldekodudesse, kus õppinud asjatundjad pakuvad neile pidevat hooldust omaste või maksumaksja raha eest.

Keegi meist pole kaitstud selle eest, et mõne sekundi murdosa jooksul juhtuva õnnetuse tõttu tuleb meil minna hooldekodusse ning siis pole me pahatihti enam suutelised oma elu korraldamises kaasa mõtlema ega rääkima.

Põhiline rääkimise ja tegutsemise tasand on omavalitsus.

Karmi statistika järgi on kümme protsenti Eesti rahvastikust puudega. Erivajadustega. Tavamõistes mitte täistööinimesed. Tõsi, tegelik pilt pole nii sünge, kui eriline leiab oma allesjäänud suutlikkusega sobiva töö, tegevuse ja teenistuse.

Tegusam elu

Eestis on kuni 8000 erivajadustega inimest, kellel on tuvastatud psühhootiline häire, vaimupuue või orgaaniline psüühikahäire (näiteks dementsus). Statistika hõlmab neid, kes vajavad ööpäevaringset teenust, aga ka neid, kes vajavad vaid osaliselt toetavaid teenuseid.

Eesti riigile kuuluva ASi Hoolekandeteenused missioon on võimaldada psüühiliste erivajadustega inimestele tegusam elu kogukonnas.

Muutub aeg, teisenevad tõekspidamised. Nii on ka erivajadustega inimeste puhul kadunud kõnepruugist sõna «hoolealune», mille asemel kasutatakse erihoolekande süsteemis ajakohasemat «klienti», sest teenust ostavad nii riik kui ka inimene ise.

See asutus ei korralda kliendi elu, vaid juhendab teda elu korraldamisel. Lähtume põhimõttest, et puudega inimesele pakutav teenus põhineks tema vajadustel, aitaks kaasa toimetulekuvõime suurendamisele.

Hoolekandeteenused on algatanud Euroopa Regionaalarengu Fondi abiga üheteistkümne peremaja rajamise Lõuna-Eestisse. See on üks osa psüühilise erivajadusega inimestele mõeldud erihooldekodude ümberkorraldamise projektist, mille käigus luuakse kodune, tavaelule lähedane keskkond.

Teades, kuivõrd erinevaid kodusid meie Eestimaal leidub, kujunevad need kodud paljudest probleemsetest tavakodudest võrreldamatult parematekski.

Lõuna-Eesti erihooldekodud psüühiliste erivajadustega inimestele asuvad Tartus, Erastveres, Kodijärvel ja Tõrvas.

Erastvere ja Kodijärve on pika traditsiooniga hooldekodud, kuid Tõrvas alustati tegevust alles tänavu veebruaris.

Tartu Kaunase ja Mõisavahe Kodu asub Annelinnas üheksakorruselises kortermajas, kus mitu korterit on kahekümne asuka tarvis kokku ehitatud.

Sellistes kodudes sobitatakse kergema puudega abivajajad professionaalselt toetatud tegevuse kaudu kogukonnaga, et eemaldada kenade tavaliste inimeste hirmude hulgast hirm «hullude» ees, mille põhjuseks saab olla vaid kogemuste puudumine ja vähene tolerantsus keskmisest erineva suhtes.

Kui aga elatakse koos erinevate vajaduste ja võimetega inimestega, siis osatakse märgata ja kohaneda erivajadusega kaasteeliste kui õpetliku ja kirka seltskonnaga.

Kodused kodud

Erivajadustest ei ole vaja teha ei probleemi ega inimese põhiomadust – nii on erilisi tingimusi eeldav erivajadus ka näiteks eriline andekus ja ülivõimed, mis nõuavad samuti erikohtlemist. Meie, terved, peame arvestama, et on meist abitumaid, nagu on ka tegijamaid.

Erastveres on hooldekodu olnud juba aastast 1926, see kandis Erastvere vanadekodu nime.

Praegu on Erastvere Kodu Lõuna-Eesti piirkonna suurim seesugune asutus, kus krooniliste psüühikahäiretega ja vaimse puudega inimestele on 164 kohta.

Sealsed hooned läbisid möödunud aastal põhjaliku uuenduskuuri õilsal ja uuele ilmale kohasel kombel, saastekvoodi müügist rahastatava rohelise investeerimisskeemi kaudu.

Kodijärvel on osutatud teenust senises ajaloolises mõisahoones juba 17 aastat ning selle aasta märtsis lisanduvad mõisahoone lähedusse uued, äsja valminud ühekorruselised lihtsad ja ilusad majad.

Kodusust kiirgab peremaja südameks olev elu- ja söögituba, kuhu kliendid kogunevad sööma ja koos olema. Elutoast kahel pool asuvates hoonetiibades on klientide toad, kummaski tiivas viis. Akende suuruse ja kõrguse puhul on silmas peetud, et ka ratastoolis või voodis oleval inimesel oleks võimalik loodusesse vähemalt vaadata. Kliente hakkab Kodijärvel olema 70.

Tõrva uued kodud on traditsioonilist külaolustikku järgivad peremajad – lihtsad ja rahulikud hoonekooslused, kus ühekorruselistele madalate lamekatustega majaosadele toovad vaheldust viilkatused. Silmas on peetud võimalust kasutada ruume mitmeks otstarbeks ja kohti on Tõrva Kodus 60 kodukondsele.

Rahajuttu samuti

Raha kui valusalt vähene võluvahend on raske teema. Üld- või erihooldekodud tuleb rakendada tööle niimoodi, et teenus oleks kliendile või tema lähedastele taskukohane, elupaik elamisväärne ja ka klientide tegevusjuhendajad saaksid üsna ränga töö eest sobilikku palka. Ja ettevõte võiks veel kasumis olla.

Kuid selge on seegi, et uute kodude kasumlikult rakendamine on üsna suur ettevõtmine, sest kliendid ei ole kindlasti suutelised hoonete halduskulusid kinni maksma – eriti praegu kehtiva toetussüsteemi korral. Kui keegi kulusid ei kata, toodavad uued kodud kohe miinust.

Suured kodud on rentaablimad – Erastveres on kolm-neli klienti toas. Kodijärvel ja Tõrvas elavad töövõimetud kliendid – kellel kergem, kellel raskem puue. Puue tagab neile suurema pensioni, millele lisandub sotsiaalkindlustusameti makstav pearaha.

Ometi on oht, et ühetoaline koht uues kodus jääb miinusesse, sest üldisest hinnatõusust paisunud halduskulud ületavad teenuse müügist saadava tulu.

Massilisus ja kokkusurumine pole lahendus. Usun, et liiga suur hooldekodu ei tundu eakale ega ka puudega inimesele enam koduna. Kodutunnet pole aga vaja vaid vähestele väljavalitutele telesaate pealkirjaks ja lotovõiduks – igaüks vajab seda.

Olen erivajadustega inimeste heaks töötades õnnelik, sest näen, kui elulist ülesannet ühiskondlikus tööjaotuses me kolleegidega täidame.

Paljud hoolealustest on vaimult tervemad ja tugevamad kui meie, upsakad ja enesekesksed terved. Erilistega töötades olen avastanud puuduva poole oma maailmast – aitäh selle eest! Tänan teadmise eest, et kui elule ei saa anda täisväärtuslikke aastaid, saab anda aastatele elamisväärse elu.