Sepa geenidega pastor juhib ametikooli

Andrus Mõttuse üks suuri hobisid on sepatöö. Hobuserauda pole ta koduses sepikojas veel sepistanud, aga arhailise ilmega viikingisõle on valmis teinud küll. Foto: Kristjan Teedema

Koolipoisina unistas Andrus Mõttus, et saab kolhoosiesimeheks, mis oli tolle aja ettekujutus tippjuhist. Kümne aasta eest unistas ta koolijuhi ametist – unistused täitusid ja veel paljud teisedki. Kirikuõpetajana ütleb ta, et ju oli nii määratud.

Kas te suusatate?

Igaüks meist on kunagi suusatanud.

Tartu kutsehariduskeskuse eelmise direktori vallandamist seostati suusareisidega.

Ahah! Mina suusatan küll, jah. Poiste C-klassis olin Valga rajooni meister teatesuusatamises, esimese maratoni, 42,5 kilomeetrit, sõitsin üheksa-aastaselt. Olen nelikürituse ka läbi teinud. Kui paned maratonile kirja, oled sunnitud enne sporti tegema.  

Kas kool, mille eelmine direktor Andrus Kompus teile jättis, on heas korras?

Kuidas võtta. Tuba on hea hinnata, on näha, mis on korras ja mis pole, mõned paberid seal vedelevad.

See on Eesti suurim kutsehariduskeskus, kuhu on liidetud neli kutsekooli. Arvan, et edukalt. Kui vaadata, kui palju on lõpetajaid ja milliseid auhindu on kooli õpilasedki rahvusvahelistel konkurssidel võitnud, siis tulemused räägivad, et seda kooli on juhitud hästi.

Mida arvate väitest, et praegu läheb liialt palju põhikoolilõpetajaid gümnaasiumi?

Ega seda jõuga ei muuda. Euroopa keskmine on 50:50. Eri maades on osakaal pisut erinev. Austrias, kui mälu ei peta, läheb 70 protsenti kutseharidusse. Meil 20–30 protsendi vahel. Arvan, et kutsehariduse osa järjest kasvab.

Kuid midagi halba pole ju ka selles, kui pärast gümnaasiumi tullakse kutsekooli, ja mõne eriala puhul on see ainuvõimalik.

Ei ole muidugi. Tullakse ka kõrgkoolist ja ma ei arva, et see on kiiksuga. Vahel omandatakse haridus hobi jaoks, olgu siis rätsepatöö või kokakunst.

Teie olete õppinud kõrgkoolis majandust, siis kehakultuuri ja siis teoloogiat. Kas midagi ka hobi korras?

Ei.

Võinuks minna ka ühel erialal süvitsi, näiteks doktorikraadini.

Mind ei ole kraad huvitanud. Mulle on meeldinud olla praktik. Kui olin keskkooli lõpetamas, arvasin, et käin sõjaväes, lõpetan tehnikumi. Läksin hoopis EPAsse majandust õppima.

Aga miks – sõitsin motokrossi üsna heal tasemel, mul oli vaja noortehooaeg lõpetada, saada hea tulemus ja sõjaväes spordiroodu. Kõrgkooli sisseastujad kutsuti sõjaväkke sügisel. Kuid oli see sügis, kui Vene kroonust hakati Eesti poisse tagasi tooma, mind ei koristatudki kroonusse ära.

Ja miks kehakultuur – töötasin 2000. aastate alguses Eesti Energias. Juhtkonnaga arutasime, mis elust edasi saab. Avaldasin arvamust, et ma ei taha küll äris ja ettevõtluses elu lõpuni olla, võiks olla mingi missiooniga ettevõtmine. Võiks juhtida mõnd kooli.

2003. aastal astusingi kehakultuuri õppima, kuna sporti olen teinud palju ja kehakultuur oli pedagoogilisele haridusele kõige lähem valdkond.

Ma ei suutnud kusagilt välja lugeda, et te oleksite töötanud mõnes koolis õpetajana.

Olen olnud Kambja koolis usuõpetuse õpetaja, küll mitte pikalt.

Ja koolidirektori rollis olete siin esimest korda?

Jah.

Kas teil tundmatus kohas vette hüppamise tunnet ei olnud?

Kui ma EPA lõpetasin, olin 22 aastat vana ja läksin kolhoosi esimeheks. See oli ka tundmatus kohas vette hüppamine. See oli Viljandimaal Kindel Tee. Praegu on see Sürgavere põllumajandusühistu.

Õpilasena on mul olnud kooliga kokkupuude. Teoloogia akadeemias olin üliõpilasesinduse juht ja kuulusin meeskonda, kes planeeris ja viis ellu akadeemia ja EELK usuteaduse instituudi ühinemise. Haridusprobleemidega olen natuke kokku puutunud.

Teie elu on olnud kirju. Ainuüksi ettevõtluses on teie ampluaa olnud lai: palkmajad, kohukesed, energiamüük, hulgimüük. Mis selliseid kiireid muutusi tingib?

Perioodid on olnud umbes kaks aastat. Koolidirektori koht on esimene, mille olen konkursi kaudu saanud. Mujale on mind kutsutud.

Alguses lugesin kuulutust ja mõtlesin, et ei saada pabereid, mul oli eelarvamus, et sellistes kohtades on inimene olemas ja konkurss on vormitäide. Aga üks ja teine soovitas, südamerahustuseks panin paberid teele.

Astusin läinud sügisel koolijuhtide koolitusele, olin mõned korrad kohal käinud, enne kui kutsehariduskeskuse kuulutus välja pandi. Mõni võib öelda, et see on juhuste kokkulangemine. Kirikuõpetajana ütlen, et ju siis oli nii määratud.

Teil on pere, elate linnast väljas, Laeva vallas talus metsa ääres, kogudus on teisel pool Tartut. Koolitöö on kõigil argipäevadel, kirikutöö kõigil pühapäevadel, on ristimised, matused ja laulatused – kuidas aega jagub?

Ristimised on nädalavahetustel, matused on paljuski kokkuleppimise küsimus, tõesti võib aastas tulla mõni juhus, kui pean tööpäevast näpistama tunni-kaks. Seda ütlesin ka enne tööle asumist.

Mina konflikti ei tunneta.

Ega ka seda, et keegi kolmest kannatab – kool, kogudus või perekond?

Ma ei käi baarides, ei käi pidu pidamas. Kui me vaatame keskmist eestlast või keskmist meest, võib küsida, mille arvelt see tuleb. Paljudest peredest käib pereisa välismaal tööl ja tuleb kord kuus koju, mille arvelt siis see. Eks me peame elus kompromisse tegema. Siiamaani on pere olnud mõistev.

Kuidas teoloogiaakadeemiasse astumine tuli?

Olen kirikus käinud ammusest ajast. Teadlikult lasin end ristida, kui olin 16. Kui EPAs õppisin, hakkasin regulaarselt kirikus käima. Olen kirikule järjest lähemale liikunud. Olen kolm korda käinud palverännakul, pikim neist oli 1100 kilomeetrit Lausanne’ist Genfi järve äärest Rooma, üksi.

Kirikutöö on tõmmanud.

Kohukesetehases olin kuus aastat, kahe aastaga hakkas igav, kuid mõtlesin, et CVsse on vaja üht pikemat perioodi. Aga et aeg kasulikult ära täita, läksin õppima. Et kui vanast peast tahaks kirikuõpetajaks hakata, poleks takistust.

Kas te ei karda, et ka koolis hakkab igav, kui asjad hakkavad korduma, näites 1. september viiendat korda?

Ei, siin koolis ei hakka igav. Ma ei ole loomult karjerist.

Aga otsite seiklust?

See on vale arvamine.

Vaheldust? Iseennast?

Arvan, et olen iseenda leidnud.

Miks te palverännakud olete ette võtnud?

Ei oska öelda. On olnud mingi sund, tõmme.

Mis te vabal ajal teete?

Tegelen lastega, lõhun puid, magan. Marke ei kogu, reisimas ei käi. Mul on kaks suurt hobi. Purilauasõit ja sepatöö. Miks? Üks vanaisa oli meremees, teine sepp. Mõtlesin, et võiksin hobisid edasi kanda, et geenid raisku ei läheks.

Sõidan purilauaga Peipsil ja Võrtsjärvel.

Harrastatud spordialasid on tõesti pikk nimekiri.

Maakonna tasemel olen kolme hulka tulnud kergejõustikus, suusatamises, tõstmises, maadluses, jõutõstmises, motokrossis, bagikrossis, veoautokrossis ja talvises VTKs.

Vabariigi tasemel olen sõitnud motokrossi. Bagikrossis on autospordiliit valinud mu aasta parimaks sportlaseks. Jõutõstmises olin Eesti edetabelis neljas.

Teie rännak ei ole uduse silmapiiri poole, vaid justkui kogu aeg on majakas ees.

Mul isa tegeles tehnikaspordiga. Lasteaias unistasin, et saan motokrossis Eesti meistriks, sain bagikrossis. Selleks kulus lasteaiast arvates 15 aastat.

Oleksin väga rahul, kui olen koolijuhi ametis 10–15 aastat, siis edasi kuni surmani kirikuõpetaja. See oleks minu jaoks ideaalne programm.

Olen mõelnud, et kui vanas põlves elule tagasi vaatan ja ainus, mida näen, on see, et olen teeninud omanikele raha, oleks see tühja elatud elu.


CV


• Sündinud 17. veebruaril 1971.

• Kambja koguduse õpetaja läinud aastast ja Tartu kutsehariduskeskuse direktor sellest aastast.

• Lõpetanud Tõrva gümnaasiumi 1989, Eesti Maaülikooli majandusteaduskonna 1993, Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna 2006 ja Tartu Teoloogia Akadeemia 2012.

• On olnud Sürgavere põllumajandusühistu direktor 1993−1995, EKE Ariko ettevõtluskonsultant 1995−1996, Rakvere lihakombinaadi arendusdirektor 1997−1998, hulgimüügifirma Rain juhatuse liige 1998−2001, Eesti Energia teeninduse direktor 2001−2002, palkmajatootja RPM tegevjuht 2003−2005, Vestman Kinnisvara juhatuse liige 2004−2006, kohukesi tootva Delibalt Productioni juhatuse liige 2006−2011, Kambja koguduse diakon 2011-2012.

• Abikaasa Kristiina on Tartu Teoloogia Akadeemias kantselei juhataja. Peres on kolm last: Mirjam (12), Mari (10) ning Markus (4).