/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Sellest pidi tulema üks korralik etendus. Vägilasekasvu Kein Einaste, küllap mäletate, seisis päev enne suusatamise MM-võistluste sprindijõuproovi kaamera ees ning teatas oma headele ennustajavõimetele viidates, et kõik Eesti neli meessprinterit jõuavad ajasõidust edasi veerandfinaali. Ei mäletagi, millal see viimati juhtus, kui üldse on juhtunud.
Millega lugu lõppes, selle on kolleegid ajakirjanduses kuulutanud juba totaalseks põrumiseks ja fiaskoks. Arvestades lootuste ja tegelikkuse sedavõrd üüratut lahknemist, on asjakohane küsida, kuidas saab kogenud sportlastel olla niivõrd nihkes enesehinnang.
Küsimusse tekib väike selgus, kui meenus tõsiasi, mida tunnistas suusatamise olümpiapronks Jaak Mae eelmise nädala algul Vilde tervisekohvikus esinedes. Pärisin seal temalt, kuidas ta suutis karjääri lõpuaastail, kui tulemused halvenesid, end ikkagi võitlusvõimelisena starti sundida.
Ilmselt kõigi kohaletulnute jahmatuseks avaldas Mae, et tegeles kaks-kolm päeva enne võistlust kaude enesepettusega. See tähendas, et ta viis end mõtteis vaimsesse seisundisse, justkui oleks ta elu parimas vormis ja läheks tegema elu sõitu.
Kui küsisin eile Maelt, kas tema enesepetulool ja Eesti sprindimeeste ebaadekvaatselt enesekindlatel väljaütlemistel on sarnasusi – lõppeks kuulutas ka koondise esinumber Peeter Kümmel päev enne MM-starti, et tunne on tugev ja kiirust tundub jätkuvat –, oli Mae sellega päri. «Kui sa lähed hooaja tähtsaimasse starti, ei saa sa minna ette kaotama,» lisas ta.
Seda, et tegu võis olla kollektiivse enesepettusega, kinnitavad ka 39ndaks jäänud Anti Saarepuu võistlusjärgsed sõnad: «Veel päev enne starti lootsin, et teen imet ja sõidan end poolfinaali.» Kui ime on see, millele loota, siis lootusi kuigi kõrgele küll upitada ei tasu.
Aga oleks liiga lihtne arvata, et Mae öeldu seletaks lõpuni, miks Eesti sprindikoondis end Val di Fiemmes ülehinnates Eesti spordihuviliste peksukotiks muutis. Vaevalt oli seal tegu üksnes suurte sõnade abil enda üleskütmisega. Küllap oli seal oma osa ka lootusel, et ei saa ju minna hullemini kui mitmel eelmisel suurvõistlusel, kus keegi on ikka kõrgele kohale jõudnud, nagu Kümmel eelmisel MMil kuuendaks või Saarepuu Torino olümpial kaheksandaks. Ei saa ju uusi eesmärke põrmugi madalamale seada, olgu seisund milline tahes.
Oluline küsimus peitubki selles, kas sprinterid oma tegelikust võimekusest endale üldse ausalt aru andsid. Nende kohad üksikuil MK-etappidel, kus hooaja jooksul osaletud, on küündinud parimal juhul kolmanda kümne lõppu, enamasti jäänud aga veelgi tahapoole. Juba need resultaadid pidanuks hoiatama, et midagi head pole Val di Fiemmes loota. Kerge vaimustumine kümme päeva enne MMi algust Jõulumäel peetud Skandinaavia karikaetapil näidatud mõningasest konkurentsivõimest, mida peeti märgiks vormi saabumisest, osutus samamoodi enesepettuseks.
Paratamatult jääb mulje, et suusasprinterid elavad enda väljamõeldud maailmas. Et saavad ühel võistlusel pisutki nina august välja või teevad kodurajal mõne paljulubava trenni ja juba usuvadki, et tulemus tuleb. Kuid pistku pigem maailma eliidiga sagedamini rinda ning ehk saabub arusaamine, mida võimed tegelikult tõotavad.
Enesepettuse ja oma väljamõeldud maailmas elamise teooriat toetab ka endise Eesti suusakoondislase Kaspar Koka veetud võrdlus. Ta meenutas mulle ammukuuldud tõde: sportlane peab treeninguprotsessi jooksul välja puhkama kas või ühe asja pärast – et meenutada kehale, milline on täiesti väljapuhanud tunne.
Ei, siin ei järgne väidet, et Eesti sprinterid on ületreeninud ja väsinud. Koka võrdluse tuum seisneb hoopis selles, et sprinterite keha ei mäletagi, mis tunne on olla heas, tippvormis, sest nad ei ole sellisesse vormi küündinud juba pikka aega. «Kui sa ei ole midagi tükk aega kogenud, siis sa ei tea, mida sa räägid,» lisas Kokk.
Nii räägidki endale ja rahvale muinasjutte. Ja teed rahvale enda kulul nalja.
Selleks, et aidata sprintereid tagasi maa peale, paar soovitust Sotši taliolümpiat silmas pidades. Lõpetage lootmine, nagu lootis pärast eelolümpiat Kümmel, et olümpiaks sealne pikk ja raske rada muutub. Arvestage, et seal tuleb võistlus vaba-, mitte klassikatehnikas; et võistelda tuleb mägedes, suure tõenäosusega keerukates oludes. Lühidalt: enamik Sotši tegureid töötab Eesti sprinterite vastu. Hea ja optimistliku jutuga neist jagu ei saa. Vaja on sootuks midagi muud. Aega nuputada on, mida.