Ülo Veldre: mis see kõik maksab ja kes maksab?

Foto: TPM

Kunstiajaloolane Enriko Talvistu kirjutas hruštšovkade sobimatusest kesklinna ja tõstatas teisigi probleeme («Hruštšovka kesklinna ei sobi», TPM 31.1). Kuigi kommentaatorid blokeerisid need retoorilise küsimusega «Kes maksab», väärivad Talvistu mõtted edasiarendamist.

Asi pole majades

Veel paarkümmend aastat tagasi pidi Supilinnas säilitatama ainult üks kivimaja ning ülejäänud agul buldooseriga siledaks lükatama, et puhtale lehele (tabula rasa) nüüdisaegselt ehitama hakata. Nüüdseks on aastasadu Tartu häbiplekiks olnud agulist saanud miljööväärtuslik elamurajoon. Vähemalt kontekstis, kus väärtust mõõdetakse eelkõige rahas, on Supilinn kinnisvara hindade kalliduselt teine piirkond kesklinna järel.

Selle ümbersünni taustal jäägu esialgu edasi arendamata kas või teoreetiline võimalus kuulutada mõni hruštšovkade piirkond miljööväärtuslikuks, kuigi olematu köögi ja väikeste tubadega (kuludega) hruštšovkade korterid sobivad ka tänapäeva (vallalistele) noortele.

Paraku kõik need «Turu-Aleksandri-Kalevi ja Tiigi-Pepleri tänava masselamuehituse hruštšovkad» ongi ehitatud passiivseks irdumiskohaks, nagu ka Anne-, Ränilinna, Veeriku, Ropka, Tähtvere ja muu kandi korterelamud ehk enamik tartlaste kodudest.

Valdav osa nende omanikke taastoodab sellist ellusuhtumist ka märksa uuemates kortermajades, nagu üks lugu möödunud sügisel korduvalt uudisekünnise ületas. Küllap kõrvaltvaatajale jääbki arusaamatuks, miks Tähe 98 elanikele ei sobinud ei pirukalõhn ega lasteaed või oli viga milleski muus, aga loo moraal on üks: asi pole majades, vaid inimestes.

Arhitektid võivad ju korraldada Kivilinna foorumit, et muuta Annelinn sotsiaalsemaks ja hubasemaks, kunstiajaloolane võib soovitada 180-kraadist pööret, et surnud elamualad aktiivsesse ellu tuua, kuid otsustab ja maksab eelkõige omanik. Aru aga päritakse ametnikult ja rahvaesindajalt, sest enamasti tuleb selliste muudatuste tarbeks kukrut kergitada linnakodanikul-maksumaksjalgi.

Ka ninapidi piimatassi torgatud kassipoeg on turris. Mis siis veel rääkida Eesti Vabariigi alustala ehk eraomaniku õpetamisest, et mida kõike ta tegema peab (loe: praegu valesti teeb).

Muidugi võib tagantjärele kiruda omandireformi käigus tehtud lapsusi, aga tehtut see ei muuda ega paku lahendusi homseks.

Korteriomanikud tunnetavad ühistu koosolekul niigi, mis nende «omanikuks olemine» tegelikult väärt on, kui ühistus tuleb taluda kollektiivi terrorit. Kes peab sügiseti kannatama külma, kui mõne ühistukaaslase finantsvõimekust arvestades kütet sisse ei lülitata, või taluma ülekütmist ning tasuma megaarveid, kui enamik on soojalembesed. Rääkimata ühiselt võetud laenudest.

Seega on omaniku «oma tuba ja oma luba» igapäevaelus rohkem sõnakõlks, aga katsugu keegi korteriomanikule öelda, et talle omandireformi lapsusena antud omanikustaatus vajaks korrigeerimist seaduse tasemel.

Korteriühistu kollektiivsest toimimisest ja vastutusest ühise kinnisvara eest hakatakse tasapisi aru saama, kuid aste kõrgemal, linna (planeerimise) tasandil, on lood märksa kehvemad.

Asi on inimestes

Teoreetiliselt võidakse isegi mõista, et linnaelu tähendab samamoodi kooselu, ühist toimimiskeskkonda ja teistega arvestamist, mitte varakapitalistliku individualismi võidukäiku. Praktikas ei ole sellele äratundmisele siiski veel jõutud. Omandireformiga määratletud krundipiirid toovad ka äärelinnas üha selgemini välja kesklinnastumise efekti ehk maavaru piiratuse.

Ühegi hruštšovka (kogu Annelinna jt korterelamute rajooni) ümbrust ei saa muuta tänapäeva nõudmistele vastavaks, sest tavaliselt ei ole piisavalt vaba maad, et autos­tumise tegelikku ulatust arvestades leida parkimisvõimalus kõikidele neljarattalistele pereliikmetele.

Ehitades samale krundile uue maja, saab küll muuta korterid nüüdisaegsemaks, aga mitte kogu ümbruskonda.

Sajandeid andsid linnaelu uuendamiseks võimaluse tulekahjud ja sõjad, mis platsi puhtaks tegid, kuid rahakeskses maailmas on selleks maksejõuetus ehk pankrot.

Rusikareegli järgi piisab 10–20 protsendi korteriomanike makseraskustest, et kogu maja (ühistu) pankrotti ajada. Rääkimata Tallinna Kopli liinidest, võib suure hulga näiteid tuua ka Tartu ümbruse endistest majandikeskustest, Lõuna-Eestist, Ida-Virumaalt, tervest Eestist.

Seejuures on tondilossiks muutunud nii nelja kuni kaheksa korteriga hruštšovkad kui ka märksa suuremad paneelelamud, mis esmalt on pooltühjaks jäänud ning seejärel üha kiiremini elukõlbmatuks muutunud.

Hiljuti lammutati Tartus Põik 16 varisemisohtlik nelja korteriga puidust maja. Selle lammutamise otsus tehti 35 aastat tagasi ja üheksa aasta eest kukkus maja katus sisse, ent lammutamist takistas asjaolu, et majast väljakolimiseks vajas sotsiaalpinda (ainult!) kaks kinnisvaravangis peret. Paraku näitab see ära Tartu linnavalitsuse võimekuse niisuguseid olukordi lahendada.

Odavam ennetada

Eelmisel aastal läks Eestis rekordarv kodusid haamri alla, kodutute seas kohtab järjest nooremaid inimesi ning supikööki jõuab üha enam tööl käivaid inimesi. Ajakirjandus ei ole veel avastanud, et sotsiaalosakondades taotleb üha rohkem inimesi toimetulekutoetust, mis on külma detsembri, loosungi «kodukulud alla» ja elektrituru avamise vahetu tagajärg.

Siinkohal võib üksnes rõõmu tunda, et ilmaennustajad pikaajalise prognoosiga mööda panid ning külmast detsembrist hoolimata on talv olnud pigem leebe.

Paar järjestikust käredat talve tooksid endaga kaasa mitme hruštšovka ja paneelmaja pankroti ka Tartus, mis võib käivitada väga ohtliku ahelreaktsiooni.

Mõne hoone mittevastavus heale maitsele või nüüdisaegsele elukeskkonnale ei tähenda automaatselt slummis­tumist. Hulgaline vaesumine on esimene samm slummis­tumise teel, mida oleks palju odavam ennetada kui selle tagajärgi kinni maksta.

Kes siis veel kui mitte noored arhitektid või kunstiloolased peaksid tõstma linna esteetilise väljanägemise latti. Iseasi, kes kolemajade kaotamise (ja tabula rasa planeerimiseks võimaluse loomise) kinni maksab.

Renoveerimisega võib pikendada hruštšovkade ja paneelelamute eluiga ning parandada kolemajade väljanägemist, kuid mitte igavesti. Kogu ümbruskonna miljööväärtuse kasvatamiseks tuleks kohati muuta ka krundistruktuuri, mis eeldab sootuks teistsugust haldussuutlikkust ja ka seaduste muutmist.

Nii või teisiti, tõenäosus, et kolemaju saab likvideerida ja tulebki seda tegema asuda, kasvab iga aastaga.

Et niisugune olukord meid ootamatult ei tabaks, peab juba nüüd vaidlema, millised on üldse valikuvariandid, kes otsustab, mis see maksab ja kes maksab. Seda teadmises, et kõiki asjaolusid ei olegi võimalik prognoosida ning tegelikkus saabub ikkagi ootamatult ja teistmoodi, kui ette kujutati.