Tublid tööloomad rabavad mitmel rindel

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Vanamees ütles fotosessioonist akvaariumil kategooriliselt ära ja valis ise pildistamiseks koha. Nüüd käib Vanamees botaanikaaias väga tähtsa näoga ringi.

FOTO: Margus Ansu

Võiks arvata, et isepäised kassid tunnevad pererahva lahkumisest suurt rõõmu, sest diivan on terve päeva ainult nende päralt. Ka koerad võiksid üksi kodus õnnelikud olla, sest nad saavad siis segamatult asju ajada, ajaviiteks möödaminejate ehmatamist nautida või tervele trepikojale kõva häälega teada anda, et keegi on jälle liikvel.

Aga võta näpust! Tartu asutustes ringi käies selgub, et meil on hulk neljajalgseid, kes löövad romantilisele üksindusele käpaga ja käivad tööl. Järgnevalt väike ülevaade sellest, kes need ülikoolilinna tublid tööloomad on, mis ameteid nad peavad ja kas neist on Eesti majanduselu turgutamisel ka kasu.

--------------------------------------------------------------

Vanamees kihutab koerad botaanikaaiast minema

Vanamees alias Kiisu alias Kata on ilmselt Tartu kõige pikema tööstaažiga tööloom, kes töötab alaliselt Tartu Ülikooli botaanikaaias. Neli aastat tagasi augustis botaanikaaeda toodud-jäetud noor kastreeritud kass ei osanud ega tahtnud sealt kuhugi minna ning nii saigi temast vabatahtlik tööloom, sest eelarveline töötaja ta seni pole.

Peamiselt Kiisuks ja Kataks kutsutava Vanamehe tööpäev algab hommikul kell kümme botaanikaaia töötajate koosolekuga, millest ta alati osa võtab. Päeval saalib kass õue ja toa vahet.

«Ta tunneb oma territooriumi,» räägib Tartu Ülikooli botaanikaaia vanemaednik Tiiu Tõnson. «Kord tahtis ta siin endast palju suuremale koerale tappa anda.» Õnneks oli tegu targa koeraga, kes taandus võitluseta ja intsident jäi ära.

«Kiisu on väga seltskondlik, ta võtab meil ekskursioonidele sappa ja käib mõnel väiksemal üritusel,» iseloomustab neljajalgset kolleegi botaanikaaia loodushariduse administraator Vilma Veldre, kes kassile pidevalt uksi avab.

Viimasel ajal on Vanamehel tekkinud uus lemmikkoht, suur akvaarium, mille peal on hea peesitada ja aeg-ajalt põnev vaadata, mida kalad parajasti teevad.

Peale ekskursioonide saatmise, koerte tõrjumise ja kalade vahtimise on Vanamehe töö hiirte püüdmine. Püütud hiired näitab Vanamees enne pruukosti võtmist ette, ühel hommikul tõi ta Vilma Veldrele kassa juurde kaks hiirt.

Peale hiirte ja krõbinate sööb Vanamees hea meelega ka värsket kurki. Kui palmihoones valmib järjekordne riisisaak, siis käib kasski sellest matti võtmas. Riisikoristus pole keeruline, tuleb vaid veidi käpaga basseinis õngitseda.

Johannes Gutenberg käib vahel teatris

Inimene ei võta kassi, kass võtab inimese, kinnitab Kastani tänavas paiknevas endises trükikojas asuva Eesti Trükimuuseumi juhatuse liige Lemmit Kaplinski.

Tõestuseks on muuseumi paari aasta vanune kass Johannes Gutenberg, kes elas ja kasvas Kastani tänavas. Aasta tagasi tuli musta-valgekirju nurrmootor aga muuseumi ukse taha ja keeldus lahkumast.

Pärast läbirääkimisi omanikuga saigi trükimuuseum kassi. «Gutenberg on paras seikleja,» iseloomustab Lemmit Kaplinski kassi. «Ta on käinud Vanemuise väikses majas etendusi vaatamas ega ole tahtnud sealt lahkuda.»

Peale kultuurihuvi on kass ka teadmishuviline: ta astub mõnikord läbi Reiniku koolist, on käinud Riia tänavas TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudis loengutel.

Muuseumisse on Gutenberg ametisse määratud käskkirjaga. Tema tööülesanneteks on suhtlusvõrgustikku Facebook piltide postitamine, kutsete kirjutamine ja muuseumi külastavatele lastele meisterdamise vahepeal seltsi pakkumine.

«Gutenberg on ka meie kvaliteedikontroll,» märgib Kaplinski. «Kass vaatab alati meie uued masinad ja tööd üle ning kui talle midagi ei meeldi, siis istub ja turtsub.»

Lisaks tegeleb Gutenberg muuseumi turundusega – ta meelitab edukalt majas asuvast hostelist inimesi trükimuuseumi. Esimesel nädalal oma uues kodus püüdis Gutenberg kinni ka hiire, edaspidi pole ta oma oskusi sellel alal avalikult demonstreerinud.

Igor Tõnu Tassi ees avanevad kõik uksed

Igor Tõnu Tass, Tartu kunstikooli kass, ületas hiljuti uudisekünnise, sest talle ehitati kooli rõdule lumekindlus.

Kassi alamatega rääkides selgub, et Igor Tõnu Tass võib magada koopiamasinal ja talle avatakse kõik uksed.

Nagu Johannes Gutenberg, nii valis ka Igor Tõnu Tass oma elukoha ise. Nimelt oli kass paar aastat tagasi Karlova noor lihtne hulgus. Kui kunstikooli uus maja valmis sai, tuli kass seda uurima ja otsustas, et jääb. Nüüd ootabki kass kooliperet hommikuti aknal ja käib ka esimestes tundides.

Igor Tõnu Tassil on koolis oma erilised lemmikud. Üks neist on matemaatika, füüsika, kujutava geomeetria ja kehalise kasvatuse õpetaja Hillar Uudevald, kellel on laseriga kaardikepp ja kes seda kassi rõõmuks ka tihti kasutab.

«Igoril on Hillari tunniplaan kohe kindlasti peas,» kinnitab Tartu Kunstikooli direktor Kadi Kreis.

Kohe kindlasti tunneb kass ka kella: päeval teeb ta Karlovas jalutuskäike, aga õhtul kell 21.45 on ta raudselt kooli esimesel korrusel invatualeti ukse taga. Seal on kassi magamistuba ja sellist kohta on talle vaja, sest öösel on maja valve all.

Pühade ajal võõrustab kassi oma kodus kunstikooli välisprojektide koordineerija Ave Leek. Koolipere annetustest elava Igori eriline sõber on ka kunstikooli administraator Epp Krosmann, kellega kass suvitab Võrumaal Kütiorus.

Che hoiab noorte naiste ja professori poole

Shetlandi lambakoer Che (varsti kolmene) käib Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudis (TÜTI) tööl kaks korda nädalas. Muul ajal põõnab ta kodus.

«Laborisse Che ei saa, tema töötab kabinetis,» räägib võõraste vastu veidi umbuskliku koera peremees, TÜTI molekulaarse mikrobioloogia labori teadur Ülo Maiväli.

Tööl käib Che seepärast, et paaril õhtul nädalas on tal lähedal agility-trenn. Agility on hasartne, lõbus, põnev ja vaatemänguline koeraspordiala, kus koer läbib aja peale mitmesugustest takistustest koosneva raja.

Kodus hoolitseb Che selle eest, et peremees õigel (ja vahel ka valel) ajal üles ärkaks, tööl valvab ta kabinetti. Kui sinna juhtub sisse astuma võõras, poeb Che laua alla.

Et kiiremini trenni saada, on koer Ülo Maiväljale igati abiks, vahel hüppab ta tähtsa probleemi kallal pead murdvale teadurile sülle. Hea meelega roniks Che ka lauale ja vaataks, mida peremees arvutis teeb. Ta on proovinud teadusartikleid kirjutada, aga on selleks veel veidi noor.  

Tööl aitab Che ka üliõpilasi juhendada, ta pakub neile vabal ajal seltsi. Millegipärast eelistab Che naisüliõpilasi ja molekulaarse mikrobioloogia labori professorit Tanel Tensonit.

Chele meeldib matkata, rattamatkal püsib ta kenasti korvis. Kõige rohkem meeldib talle aga lahkuda – nii kodust kui ka töölt.

Delikaatne Demy lahendab probleeme köhatades

Trükimuuseumiga ühe katuse all asub paberimuuseum ja sealgi on aeg-ajalt ametis neljajalgne töötaja, inglise springer­spanjel Demy (4,5). Kas tõesti läheb Eesti majandusel nii halvasti, et ühes majas peab lausa kaks looma töötama?

«Vastupidi! Läheb nii hästi, et koer tahab töös kaasa lüüa,» kostab paberimuuseumi vedaja ja seal põnevate õpitubade korraldaja Anne Rudanovski.

Väga seltskondlik Demy on perenaise sõnul üsna peenetundeline.

«Ta huvitub inimestest, kuid pole pealetükkiv,» räägib Anne Rudanovski. «Meil käib palju lapsi ja Demy aitab mul lastega suheldes barjääre sulatada. Koer muudab lapsed vabamaks ja loomingulisemaks. Muuseum peabki ju olema selline koht, kus saab igasuguseid asju vahetult kogeda. Üks väike laps tunnistas mulle, et ta pole kunagi varem koerale pai teinud.»

Koeral pole kommet ka inimesi kõva haukumisega segada. «Kui Demy välja tahab, läheb ta ukse juurde ja köhatab,» ütleb Anne Rudanovski. «Ka hommikuti mind äratades ta köhatab. Kui sellest ei piisa, siis äsab käpaga.»

Trükimuuseumi töötaja Johannes Gutenbergi ja paberimuuseumi töötaja Demy vahel sõbralikke suhteid paraku pole. Anne Rudanovskile tundub, et Demy kiusab Gutenbergi. Lemmit Kaplinski on vastupidisel seisukohal.

«Demy pageb Gutenbergi eest,» räägib ta. «Meie kass on argpüks, kes kiusab endast nõrgemaid.» Viimasel ajal pole intsidente juhtunud, kass valitseb esimesel ja koer teisel korrusel.

Ööbik ülbitseb Suusi, Anni, Liidi ja Milviga

Ööbiku ainus mure on nälg, iseloomustab Pikal tänaval asuva Janne Orro loomakliiniku perenaine Janne Orro-Taruste kliinikus juba mitmendat aastat alaliselt elavat musta paksu endist kõutsi. Ööbiku nimi tuleb nimest Röövel Ööbik.

Ööbik on kliiniku alaline elanik ja töötaja. Kui tal on vähegi aega, tahtmist ja võimalust, siis vaatab doktor Ööbik esimesena kõik patsiendid üle. Peale tema käivad kliinikus tööl ka loomaarstide koerad. «Ega neil kodus parem ole,» põhjendab Orro-Taruste. «Meil on pikad päevad, koerad peaksid väga kaua üksi olema.»

Läinud reedel olid peale Ööbiku tööl Janne Orro-Taruste neli koera: Welsh Corgi Cardi­gan Suusi ning Jack Russelli terjerid Anni, Liidi ja Milvi. «Meil on siin sageli ka paar bullterjerit ja paar krantsi,» lisab Janne Orro-Taruste.

Ööbikul on koertega väga hea läbisaamine, sest kuningas on ju tema. «Ööbik on üsna ülbe tegelane,» märgib Janne Orro-Taruste. Koerad teavad seda, aga Ööbikut nähes loodavad nad alati, et ehk on kass seekord koostöövalmim.

Ka seekord hakkavad Anni, Liidi ja Milvi Ööbikule peale käima, et mängime natuke. Kui asjast asja ei saa, ühineb seltskonnaga tükk maad suurem Suusi. Ööbik jääb endale kindlaks: ta jagab siia-sinna paar käpahoopi ja hüppab siis koerte eest laua peale, kus saab segamatult väikse uinaku teha. Muide: ta on juba kuulnud, et Chest tuleb ajalehes lugu.

Tagasi üles