/nginx/o/2013/02/25/1604692t1h2649.jpg)
Viimasel ajal autorilavastustega silma paistnud Uku Uusberg tõi Vanemuise lavale prantsuse näitekirjaniku Gérald Sibleyras’ «Paplid tuules», mis on tragikomöödialik draama, sisaldades ühtaegu heledust, sügavust ja vaimukust.
Meeste suhtlemist saadab helgus, siirus ja avatus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaatajate ees on Gustav (Aivar Tommingas), Ferdinand (Hannes Kaljujärv) ja Rene (Jüri Lumiste). Koerast rääkimata. Nad kõik resideerivad sõjaveteranide hooldekodus, veeretades päevi õhtusse üksteise seltskonda nautides.
Nende teemaks on noored neiud tütarlaste koolist, hooldekodu nunnad või koerakuju, kelle puhul ei ole selge, kas ta liigutab või mitte.
Siiralt ja avatult
Kuid selle asemel, et oodata tülpinud ilmel viimsepäeva saabumist, julgevad nad ka mõelda. Nii sellest, mis on olnud, kui ka sellest, mis võiks tulla.
Mõte sõita tuhandete kilomeetrite kaugusele Indo-Hiinasse kõlab juba eos utoopilisena, kuid selles, kuidas Gustav seda teistele serveerib, on mingi võlu. Helgus, siirus ja avatus, mis saadab ka nende omavahelist suhtlemist.
Ka Ferdinand elavneb sellest mõttest, võtab hoobilt valvelseisangu, ent kaotab järgmisel hetkel põrandale prantsatades teadvuse. Lahingud on peetud, kuid traumeerivad mälestused sõjakoledustest ei kao kuhugi.
Niisamuti on Gustavi puhul aimatav ellujäämise küsimus väljaspool turvatsooni, maailmas, mis ei ole enam see, nagu oli aastakümneid tagasi. Rene realistlik ellusuhtumine aga takistab kujutelmadel lõplikult õhku tõusta.
Ent võibolla ei olegi selle kõige taga niivõrd soov vanadekodu piiramisrõngast vabadusse pääseda, vaid muuta oma rutiinne igapäevaelu natukenegi kirevamaks – planeerida, juhtida, tegutseda!
Eluterve huumorimeel on see, mis päästab ja ühendab üksteist täiendavad eri inimtüübid lahutamatuks tervikuks. (Poleks ilmselt ka halenaljakamat pilti, kui need kolm üksteise külge seotult jõge ületamas.)
Puhas tegemisrõõm
Poleks huumorit, poleks õigupoolest ka normaalset elu. Sellele toetub läbivalt kogu lavastus, milles rulluvad lahti erinevad elud kogu oma absurdsuses.
Osatäitjaile endile on koostöö lavastaja Uusbergi ja Sibleyras' tekstimaterjaliga pakkunud puhast tegemisrõõmu.
Lisaks Artur Tšehhi muusikalisele kujundusele Edith Piafist Jacques Brelini töötavad õnnestunud lavastuse heaks nüansirikkad ja karakteersed rollid, mis haaravad Liina Tepandi tagasihoidliku, näitlejatöid esile tõstva lavakujunduse taustal.
Seda juba alguses, kui publik näeb pingil istuvat aadlikule omase hoiakuga Gustavi ning tema kõrval kängu vajunud Ferdinandi, mõlemal ses sõnatus vaikuses ja staatilisuses pilgud kättesaamatute paplite suunas. Ning seejärel vanakest Rened vaevaliselt, ent vapralt nende juurde kepi najal limpamas.
Ümberkehastumised on muljet avaldavad. Tulemus oleks aga veelgi ainulaadsem, kui näitleja enda reaktsioonid või kaldumine vanale tuttavale rajale ei kipuks hägustama rolli struktuurile iseäralikke täpsusi ja teravusi, kui ei kipuks tõstma fookusesse näitlejat ennast, vaid loodud tegelaskuju ja tema isikupärast maailma.
Esietendus
• Vanemuise väikeses majas esietendus 22. veebruaril Gérald Sibleyras´ draama «Paplid tuules», mille tegevus käib augustis 1959.
• Näidend esietendus Pariisis 2003. aastal.
• Vahendanud eesti keelde Inge Eller.
• Lavastanud Uku Uusberg (Eesti Draamateater).
• Kunstnikutöö on teinud Liina Tepand, valguskujunduse Andres Sarv ja muusikalise kujunduse Artur Tšehhi.
• Mängivad Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas ja Jüri Lumiste.