Mida tuleb teie arvates teha, et Eesti viie aastaga korda saaks?

Ajaloolane ja akadeemik Tõnu Tannberg ning Tartu Miina Härma gümnaasiumi direktor Ene Tannberg. Foto: Jelena Rudi

Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõnest iseseisvuspäeva kontsertaktusel Estonias 24. veebruaril 2013:

Siit ka minu üleskutse. Teeme meie sajandaks aastapäevaks Eesti korda. Prantslased ehitasid oma vabariigi sajandaks juubeliks Eiffeli torni. Teeme meie oma sajandi juubeliks metafoorilise torni, mis särab ja paistab kaugele oma innovaatilisuse ja leidlikkusega, oma tarkuse ja ka oma tooniga, sõbraliku, kaalutletud ja toimivaga.

Ene Tannberg

Miina Härma gümnaasiumi direktor

Olin president Ilvese vastuvõtul kolmandat korda. Saalis kõnet kuulates jäävad kõrvu teatud üksikud mõtted. Sellepärast loen presidendi kõne alati hiljem üle, et tervikpilti saada.

Juba saalis jäi kõrvu, et president juhtis palju tähelepanu haridusele ja innovatsioonile.

Mingis mõttes sarnanes see kõne enam kui sada aastat tagasi peetud Jakob Hurda kõnega, kus Hurt ütles, et kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult. Riigi kordategemisest rääkides pakkus president Ilves välja ju ka lahendusi: meie Eiffeli torn võiks olla innovaatilisus, innovaatiliselt saame olla suured ning Eestil on selles vallas edulugusid.

Kuidas seda saavutada, kuidas teha riik viie aastaga korda? Meie arengu- ja tegevuskavad ei peaks olema kavad kavade pärast, lihtsalt paberid. Arengu- ja tegevuskavad peavad põhinema analüüsil, aruteludel ja konsensusel, siis saame ka nende põhjal edasi liikuda.

Mulle meeldis, et president rääkis ka rasketest otsustest, mida ei tohiks karta. Muidugi võivad rasked otsused päevapoliitiliselt olla ebapopulaarsed, kuid kaugemale ette vaadates on need meile vajalikud ja õiged. Ka rasked otsused on osa meie riigi kordategemisest.

Heas mõttes jäi kõrvu seegi, et oleme riigina saanud küpseks, sest võrdleme Eestit nüüd pikaaegsete demokraatlike riikidega, mitte Ida-Euroopa maadega. See näitab, et vaatame ettepoole ja õpime. Kõnes polnud sulasementaliteeti, president märkis, et 2020. aastal pole Eesti enam Euroopa Liidus abisaaja. Mulle meeldis, et president juhtis ise hakkamasaamisele tähelepanu.

Meeldis ka presidendi kriitiline analüüs: poliitikutel tuleb suuri riiklikke otsuseid, ka raskeid otsuseid, inimestele rohkem põhjendada, sest inimesed on ühiskondlikult üha haritumad. Kõrva jäi presidendi seisukoht, et Eestis peaks olema igal pool hea elada, maaelu ei peaks olema kangelastegu.

Praegu käivad meil suured arutelud hariduse vallas, sest lapsi jääb üha vähemaks. Ka president rääkis, et hariduse vallas on vaja tõsiseid arutelusid, et meie koolid lõpetanud inimesed leiaksid oma riigis töö, mille palk võimaldab siin ära elada. Kuid hariduse vallas laiemalt jättis president otsad lahti.

Raul Oreškin

Tartu loomemajanduskeskuse juhatuse liige

Kohapeal on presidendi kõnet kuulata ikka midagi muud, kui seda telerist jälgida või lehest lugeda. Saalis on kõne palju vahetum ja isiklikum.

Mind kõnetas presidendi kõnes eriti see, et ta pidas oluliseks meie vabakonna esilekerkimist, mis on viimastel aastatel ühiskonnas hakanud tooni andma. Tuletame meelde kas või «Teeme ära!» aktsiooni.

Loomeinimesena meeldisid mulle väga presidendi metafoorid, näiteks Eiffeli torn euroraha vankris püsimise taustal. Väga-väga meeldis metsmaasikavälu kui meie kodu, meie riik.

Järgmise viie aastaga Eesti kordategemine on suur mõttekoht. On ju raske defineerida, mis on korras riik. Vastuvõtul olnud ajakirjanik Tiina Kangro esitaski küsimuse, kas riiki saab üldse korda ja valmis teha. Riik areneb kogu aeg, meil tekivad üha uued diskussioonid, näiteks nüüd arutame oma hümni kolmanda salmi üle. Demokraatlikus riigis on sellised arutelud normaalsed, need peavadki olema, sest muutume ise kogu aeg ja nii muutub ka riik.

President rääkis riigi kordategemisest praegu veel saadava euroraha parema ärakasutamise taustal. On olnud palju juttu, et kas tõesti on veel vaja panna raha infrastruktuuri, mida tuleb meil endal hiljem üleval pidada, ehk oleks õigem panustada see raha pehmetesse tegevustesse.

Olen seda meelt, et kuna Eestil on veel mõni aasta võimalik eurorahaga mõned majad ja mõned piirkonnad korda teha, tuleb seda võimalust ka kasutada. Näiteks Tartus on kesklinn juba päris kenasti korras, linna on ehitatud jalgrattateid. Nüüd tuleks edasi minna ning kesklinna igas suunas pikemaks venitada, nii Ülejõe, Annelinna, Karlova, Supilinna kui ka Maarjamõisa poole. Nii saab äratada ellu ka keskusest kaugemaid piirkondi. Kesklinnast kaugemale tuleks tekitada uusi kooslusi, kus on koos näiteks kaubandus, kultuur ja haridus. Mida rohkem eri organisatsioone ühel pinnal, seda parem, sest seda rohkem on selles piirkonnas elu.

Arvo Kivikas

Ilves-Extra omanik

Minu arvates tuleb visalt igapäevast tööd edasi teha, minna edasi samm-sammult ja hoida kodurahu. Kuigi see ei pruugi kõigile meeldida – mõni seltskond tahaks kangesti ise võimule saada –, on minu arvates tähtis senise tee jätkamine. See loob meile tugevama majandusliku aluse.

Mis puudutab elanikkonna vananemist, siis ehkki on välja mõeldud igasugu fonde ja muid trikke, pole laste muretsemisele alternatiivi. Fondidele lootmine on nagu perpetuum mobile leiutamine: kui ikkagi uut noort põlvkonda pole, ei jää üle muud, kui kehvasti elada.

Muidugi, kui lähiaastail laps muretseda, ei hakka tema Eesti olukorda muutma ei viie ega seitsme aasta pärast. Lahendus on laste soetamine kaugemas perspektiivis. Aga aasta 2020 horisondis pean esmatähtsaks oma tööd korralikult edasi teha.

Kõige vähem on meil vaja mingeid ühiskondlikke vapustusi ja ilusaid lubadusi, mida libekeeled jagavad. Kokkuvõttes on meie valitsus saanud hakkama üle keskmise hästi ja seda enam paistavad läbi jooned, et mõni seltskond, kes on võimust kaua eemal olnud, tahaks kangesti võimule saada, haarates kinni igast võimalusest.

Kogu Eesti uus iseseisvusaeg on olnud minu meelest siiani kantud mõttest, et kõike ei saa sisse kasseerida praegu, panustada tuleb tulevikku. Nüüd hakatakse sellest mingis mõttes väsima ning sellest rahva väsimusest tahaks osa poliitikuid kasu lõigata. Aga kõik need loosungid stiilis «näoga inimese poole» on minu arvates demagoogia.

Kui kõnelda mõtteviisi muutumisest, siis ma sooviksin, et kõik inimesed, kes valitsuse poole õhkavad, soovivad suuremaid pensione ja toetusi, mõtleksid rahulikult järele, kas kogu selle elujärje paranemise nimel, mida soovitakse, ollakse valmis ka ise suuremaid makse maksma. Hea on näidata näpuga: võtame nendelt.

Minu arvates oli presidendi kõne terviklik, puudutades just neid teemasid, mis on ühiskonnas aktuaalsed. Miski kõnes vastu ei hakanud, aga ei pannud ka üllatuma.

Birute Klaas-Lang

Tartu Ülikooli professor

Presidendi kujund korda tehtud Eestist on mõtlemist ja arutamist väärt, kuid raskesti teostatav. Ma olen täielikult seda meelt, et välismaa kogemus tuleb inimesele kasuks, aga Eesti peaks kindlasti saama hoolivamaks paigaks, kuhu kõik läinud tahaksid tagasi pöörduda, kus turvatunne oleks suurem, kus tahetaks oma lapsi kasvatada ja karjääri teha.

Mulle jäi presidendi kõnest eredaimalt meelde kaks kujundit: Eiffeli torn ja maasikavälu. See haakub sellega, mida kunagi rõhutas Noor-Eesti: Euroopa ja kodu käsikäes. Euroopa väärtused, aga Eesti ehedus. Kas või selline järeldus, et kodused maasikad on tuhat korda etemad kui see Hollandi plastmass, mida aeg-ajalt sööme.

On olnud suur küsimus, kuidas saavutada skandinaavialikku heaolu Eesti maksusüsteemiga. Samas tasub silmas pidada probleeme, mis on ka Skandinaavia riikides ja Soomes. Sealses meedias leitakse tihti, et nende süsteem hakkab end ammendama. Eriti kui võtta kõrvale Eesti soodne ettevõtluskeskkond. Nad vaatavad seda kadedalt.

Omal nahal olen tunda saanud, et Soome kõrged maksud ei taga, et seal oleks arstiabi paremini kättesaadav kui Eestis. Väikese lapse juurde koju arst seal ei tule. See on haruldane juhtum ja maksab väga palju. Selliste näidete tõttu arvan, et Eesti peab leidma oma tee, mitte teisi kopeerima.

Üks teema, millele peaksime presidendi kõne valguses ilmselt rohkem mõtlema, on tarbimisharjumused. Nuriseme suurte kommunaalkulude üle, aga võibolla elame liiga suurtes majades liiga suurel pinnal? Aga muidugi saan ka aru inimestest, kes tahavad rohkem ruumi, kui on nõukogude ajal kasvatanud kahetoalises korteris üles kaks last.

Siiski tasuks mõelda, kas meil on seda kõike vaja, mida oleme endale kokku ahnitsenud. Ummisjalu edasi tormamine, eduühiskonna väärtuste ihalemine võib tekitada sama efekti, nagu oli Tammsaare «Poisis ja liblikas». Me jookseme liblika järel ja lõpuks näeme, et oleme lilleaasa sodiks tampinud.

Urmas Vadi

Kirjanik ja lavastaja

Ma arvan, et Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks võiks me saada lahti mitmetest kompleksidest, ebatolerantsusest, ksenofoobiast, väiksuse ja vaesuse tundest. Et tekiks tunne, et eestlane ongi hea olla. Annan ka ühe nõuande, kuidas seda teha.

Ma käisin paar aastat tagasi Prantsusmaal ühel teatrifestivalil. Kõik rääkisid seal prantsuse keelt. Ja kui mina oma inglise keelega välja tulin, rääkisid nemad minuga ikka prantsuse keeles edasi.

Korraga tegin ma enese juures avastuse! Kui nemad on kindlal veendumusel, et kõik inimesed on prantslased ja räägivad prantsuse keeles, siis võin mina ju olla eestlane! Ja võtta kõiki inimesi kui eestlasi.

Proovisin selle kohe ära. Nii kui keegi minuga prantsuse keeles juttu alustas, rääkisin eesti keeles vastu. Vabalt, rahulikult, ilma iroonia või valehäbita. Ja see töötas. Kõik prantslased ehmusid ja pakkusid seepeale välja, et kas ma inglise keelt räägin.

Mait Klaassen

Eesti Maaülikooli rektor

Kujundlikku näidet Eiffeli torni ehitamisest mõistan kui iga juubelikõne pidaja loomulikku soovi panna paika maamärk, mille järgi võtta edasine kurss. Seda kujundit ei võtnud keegi loodetavasti kui mingit lõppjaama, kuhu viie aastaga jõuda. Ma mõtestaksin Eesti kordategemist vajadusena leppida kokku paljud asjad näiteks seadusandluses.

Üks võimalik vaidlusteema on muidugi maksusüsteem, aga esiteks on see seni kenasti toiminud ja teiseks oleks mõtet kaaluda muutmist, kui me näeksime, et kokku oleks võimalik korjata rohkem. Paraku ei saa me korjata rohkem, kui toodame.

Ettevõtlust tuleb stimuleerida, ettevõtjail tuleb rahulikult lasta töökohti tekitada. Siis on ka midagi ümber jagada. Tuleb rohkem teha, mitte mõelda nii palju tulude ümberjagamisele. Maksutase on meil praegugi küllalt kõrge.

Igal meist on oma sektoris töö, mida ta saab Eesti kordategemiseks paremini teha. Meil on ju tohutult palju häid inimesi, häid teadlasi, ja kui igaüks mõtleks aasta jooksul välja midagi head – mõelge, kui palju see kokku teeks! Meist igaühe panus on maksimaalne, kui jätkame tublilt oma tööd ja kasvatame oma lapsed nii, et pärast poleks piinlik.

Presidendi kõnest ja aastapäevakontserdist kokku tekkiski mul mõte, et Eesti riik on meie ühine laps ja meie nägu. Meil pole viisakas küsida, kas me sellist Eestit tahtsime, sest me keegi ei küsi ju oma lapse kohta, kas me sellist last tahtsime. Kõigepealt tuleb vaadata endale peegli ees silma: mina ju kasvatasin selle lapse, need on minu geenid.

Presidendi kõnes oli ära öeldud kõik oluline, antud kõik viited, mida peaks Eesti elu parandamiseks tegema ja kuidas. Muu hulgas oli selgelt vihjatud, et virisemisest võiks aidata.

Mulle jäi kõlama mõte demokraatliku protsessi arengust viimastel aastatel, eriti vaba­kondade osatähtsusest ja nende paralleelse eksisteerimise vajadusest.

Vasar ja mutrivõti käes Eesti riiki remontima joosta pole tarvis, kuid demokraatlik riik vajab seadistamist iga päev.

Toomas Asser

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna professor

Tahan kõigepealt märkida, et mulle isiklikult presidendi kõne meeldis. See, mida presidendi suust oli eriti meeldiv kuulda, oli sotsiaalpoolega seotu.

Et mis meil siin lähima viie aasta jooksul muutub. Et muutub rahateenijate ja rahatoojate ehk inimeste hulk, kelle õlule sotsiaalsüsteem lähitulevikus jääb. Nende inimeste hulk kahaneb.

See kõik on otseselt seotud meditsiinivaldkonnaga ning sellega, millest meie oleme korduvalt rääkinud ja mida pidevalt rõhutanud. Kogu tervishoiusüsteemi järjepidevus ja eksistents sõltub sellest tõdemusest.

Ja siis see Eesti kordategemise asi.

Alus on meil ju olemas. Ma pean silmas seda, et riik on meil olemas ja vähemalt senimaani on see riik toiminud. See on hästi.

Ma leian nüüd, et kordategemine puudutabki sedasama sotsiaalpoolt. Arusaamist, et mingi etapp saab nüüd läbi ja et kõik, mis selle sotsiaalpoole juurde veel kuulub – pensionid, koolid, politsei –, nende sektorite rahastamine tuleb üle vaadata.

Mulle väga meeldis, et presidendi kõnes ei olnud kohatuid teravusi. Samas, et väikesed osutamised meie poliitilisele kultuurile ja sellele, et demokraatia vajab tähelepanu, olid. Ka see viitab kordategemisele. Mis vormis see tuleb, eks viie aasta jooksul selgub.

Muidugi, eks igaüks mõtleb valdkonnas, milles ta ise tegutseb, ja minagi tahan rõhutada, et meditsiiniteadus vajab suuremat tähelepanu, eriti kliiniline meditsiin.

Ka vääriksid minu meelest rahatoojad ehk ettevõtjad tunnustamist palju rohkem, kui nad seni on saanud. Neilt tuleb suur osa riigi tulust.

Ja võibolla üks asi veel. Et igalühel meist tuleks mõelda, kes sinu eest vastutab. Et mitte keegi kusagilt kaugelt, vaid sa ise. Ikka ise tuleb otsustada, ise tuleb nõuda ja ise tuleb tööd teha.