Arno Säks: kas uisutamine tõesti seljatab suusatamise?

Arno Säks Foto: Erakogu

Stardijärjekord oli teada ja esimeste stardini olid jäänud mõned minutid. 7.-8. klassi poisina andsin apteegist ostetud parafiiniga veel viimast lihvi ise kitsamaks hööveldatud Pärnu suusavabriku embleemi kandvatele lumelaudadele – valmistusin kooli meistrivõistluste viie kilomeetri sõiduks.

Veel minut-paar, glükoosivedelik suhu ja starti, peas keerlemas mõte taktikalisest sõidust ja tuge andvast glükoosist. Eesolijatega oli lihtsam, neid tuli lihtsalt taga ajada ja üritada mööduda, kuid tagant tulijad sundisid ikka ja jälle pilku selja taha pöörama. Iga poiss ja tüdruk püüdis endast viimase välja pigistada.

Ei olnud meil vaja sundi ega piitsa-präänikut kehalise kasvatuse suusatunnis või võistlustel, see kõik oli 45–50 aastat tagasi nii iseenesestmõistetav. Mitmekülgne koolisport oli tollal au sees ja kõrvale hiilivaid äpusid võis sõrmedel lugeda.

Tänapäeva poistele-tüdrukutele tundub selline aktiivsus kooli spordielus enamasti uskumatu. Samas tuleb aru anda, et elu ongi edasi läinud, mustvalge teleri aeg on ammu asendunud internetiajastuga ning puusuuski võib imetleda muuseumis.

Maailm pakub noortele mitu korda rohkem huvitavat ja põnevat kui nõukogude ajal ning pole siis ime, et suusanõlvad on hõredamad kui aastakümneid tagasi.

Kumb ala valida

Peep Pahvi artiklis «Laiskus, vaesus ja vanemate toe puudus» (PM 24.1) nimetab Saue kehalise kasvatuse õpetaja Ester Legonkov kooli suusaspordi kadumise peamise põhjusena pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist koostatud määrust, mis keelas nõuda õpilastelt suuskade olemasolu majanduslike raskuste tõttu.

Kuigi paljudel olid suusad-kepid-saapad olemas, jäeti need nüüd keldrisse ämblikuvõrke koguma ja mindi kergema vastupanu teed. Mugavaks muutusid ka õpetajad.

Aga kuidas suhtutakse kooli suusatundidesse heade mõtete linnas Tartus?

28. jaanuaril 2010 võeti vastu uus põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava, mis nägi ette kohustusliku uisutamis- või suusatamisõpetuse. Kool pidi oma võimaluste järgi valima neist ühe.

Kuna koolidel endal suusabaase enam ei ole ja suusavarustusega on hädas ka õpilased, ei püütudki enam pingutada koolisuusatamisele elu sissepuhumisega. Riikliku õppekava täitmiseks valis enamik koole uisutamise kui vähem tülika spordiala. Suusatundidest enamasti loobuti, tuues ettekäändeks suusa­varustuse puudumise ja suusatundide kooli tunniplaani sobitamise keerukuse.  

Oluline on ka suusatundide tegemise koht. Tänapäeva noored ei taha leppida suusaõpetusega tasasel maal ümber koolimaja tiirutades. Samas ei ole kuigi kaugel Tähtvere spordipark lumiste nõlvadega ning rajamasinatega ette valmistatud peaaegu maailmatasemel radadega, mis ei ole kunagi tühjad.

Olen sageli õhtul prožektorite valgusel kohanud mäest üles rühkivaid poisse-tüdrukuid nii läkiläkides ja väljaveninud dressipükstes kui ka pilku püüdvates Tartu Suusaklubi sinistes sõidukostüümides.

Kõige noorematel on sageli juhendajaks ema või isa. Neid ei hirmuta 15-kraadine pakane ega vett täis suusajälg.

Koolide suusatunnid aga Tähtvere suusanõlvadele enamasti ei jõua.

Kuidas kusagil võimalusi

Parimas olukorras on Kesklinna kool, kuhu kooli endine kehalise kasvatuse õpetaja Vaino Hussar suutis visa tööga luua suusabaasi kuni 30 suusapaariga. Tänu sellele saab Tähtvere spordipargis regulaarselt suusatunde korraldada. Õpetaja Marko Mummi sõnul õpivad neil suusatamist ühel nädalal tüdrukud ja teisel poisid, kuna rohkemat varustus ei võimalda.

Et kool ei ole väga suur, on juhtkond leidnud võimaluse teha kehalise kasvatuse tunde paaristundidena. Soovi korral saavad õpilased suusabaasi jätta ka isikliku suusavarustuse.

Veeriku kooli kehalise kasvatuse õpetaja Mariann Ra­jangu mainis, et nende koolis on nii suusa- kui ka uisutunnid. Kahel päeval nädalas õpitakse suusatamist Tähtvere spordipargis ja kolmel korral käiakse Tamme staadioni uisuväljakul uisutamas. Vajaduse korral saadakse suusad spordipargi suusalaenutusest ja uisud Tamme staadionilt. Koolil oma suusa-uisubaasi ei ole.

Spordipargi suusaradu kasutavad õppetööks ka Tartu katoliku kooli ja Erakooli õpilased.

Raatuse gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Margus Udeküll aga on öelnud, et neil puudub nii suusatamise kui uisutamise võimalus. Siiski püütakse ilusa ilmaga võimalikult palju väljas joosta ja palli mängida.

Mart Reiniku kooli kehalise kasvatuse õpetaja Tiiu Peterson teeb uisutunde kooli hooldataval uisuväljakul ja suudab korraga uiskudele panna ligi 50 õpilast, sest nii palju on kool muretsenud uiske. Suusatunde ei korraldata inventari puudusel.

Ka Miina Härma gümnaasium on valinud riiklikust õppekavast kohustusliku uisutamise. Koolil on oma uisubaas 60–70 paari uiskudega ja korraga saab koolile kuuluvale uisuväljakule lasta kaks klassikomplekti õpilasi. «Suusatamisest oleme loobunud suusavarustuse vähesuse tõttu,» ütles kehalise kasvatuse õpetaja Tairo Talvis.

Parem ei ole olukord Kivilinna gümnaasiumis. Õpetaja Eve Seedre sõnul on nemadki valinud talvisel õppeveerandil kehalise kasvatuse tundidesse uisutamise Annelinna uisuväljakul, mida jagatakse Des­car­tes’i lütseumiga.

Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilaspere käib uisutamas Lõunakeskuse uisuväljakul, kommertsgümnaasium on loobunud suusatamisest ja uisutamisest talispordivarustuse puudumise pärast. Samadel põhjustel ei ole õuetunde ka kunstigümnaasiumis.

Võiks huvigi tunda

Tamme gümnaasiumil on üsna head tingimused uisutundideks Tamme staadioni uisuväljakul. Uiskude laenutus kehalise kasvatuse tunniks maksab kooliõpilastele 50 senti. Vahel mängitakse jäähokit ja on ka mõni üksik suusataja. Kindlat valikut uisutamise või suusatamise kasuks tehtud ei ole ja õpilane saab ise valida meelepärase ala. On õpilasi, kes ühel päeval uisutavad, teisel aga suusatavad.

Tamme gümnaasiumis korraldatud küsitlusest 4.–12. klassi õpilastele selgus, et suusad on 36,9 protsendil, suusakepid 43,2 ja suusasaapad 30,2 protsendil. Kui oleks vaba raha, ostaks endale suusavarustuse 17,2 protsenti õpilastest. 39,4 protsenti ei ole üldse suusatamisest huvitatud ja 64,6 protsenti eelistaks suusatamisele uisutamist. 75,7 protsenti küsitletutest pidas suuskade kooli kaasa võtmist ja seal hoidmist tülikaks.

Nagu küsitlusest paistab, ei ole suusatunnid veel päriselt hukule määratud. Tänapäevasel õpilassõbralikul õhinapõhisel koolil peaks olema kindlasti oma suusabaas vähemalt 30 komplekti suusavarustuse ja elementaarsete määretega, milleks kuluks umbes 5000 eurot.

Erinevalt Eesti jalgpalliliidust ei ole kuulnud, et Eesti Suusaliit oleks tundnud huvi suusaõpetuse võimaluste vastu koolides. Aga võiks! Haridusministeerium nõuab küll uute õppekavade täitmist, kuid materiaalsed võimalused jäetakse tagaplaanile. Ära unustatakse kooli õbluke rahakott.

Unustades nõudlikkuse ning jäädes ükskõikseks ja mugavaks pealtvaatajaks, võtame paljudelt noortelt võimaluse tegelda kauni spordiala suusatamisega. Kui nii jätkame, võib tõepoolest juhtuda, et uisutamine seljatab suusatamise.