Eesti Jahimeeste Seltsi vapil trooniv metsis pole meil jahilind enam ligi veerand sajandit, kuid liigi arvukus väheneb visa järjekindlusega. Kindlaid põhjuseid, ammugi üht selget peapõhjust, ei suuda ornitoloogid veel öelda.
Metsisel läheb ikka tasapisi kehvemini
25. veebruar 2013, 12:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastail 2009–2012 korraldatud üle-eestilise metsiseinventuuri ajal loendati Eestis 445 metsiste paaritumismängu paika 1100 kuni 2000 metsisekukega. Kümme aastat tagasi oli neid umbes kolmandiku võrra rohkem.
Enne ja pärast Teist maailmasõda hinnati metsisekukkede arvuks 10 000 isendit. Ainuüksi vahemikus 1964–1970 vähenes kukkede arv umbes kaks korda, 5500-lt 2800-le. Aastail 1970–2000 jäi kolmandik mängupaikadest lausa tühjaks.
Mängupaikade kadumine on nüüdseks aeglustunud, kuid mängud ise jäänud väiksemaks.
Pooltes metsisemängudes osaleb ainult üks-kaks kukke, kolm või enam kukke on vähem kui 40 protsendis mängudest.
Looduse narrimise tagajärg
Metsise hääbumise suurimaks põhjuseks on ornitoloogid ja looduskaitsebioloogid pidanud Stalini ajal alanud ulatuslikku metsakuivendust, sealhulgas ka kidurapoolsete ja soiste männipuistute kraavitamist, mille tagajärjel on hõredapoolsed puistud kinni kasvanud.
Peale selle kahjustavad ornitoloogide arvates metsist lageraied, millega tema elupaigad killustatakse. Metsise kaitsekorralduskavas toodud hinnangu järgi hävis vahemikus 1980–2010 lageraie tõttu 185 metsiste mängupaika.
Keskkonnaameti looduskaitsebioloog Agu Leivits nentis, et kuigi looduskaitse alla on võetud peaaegu pooled kõigist metsise elupaikadest, ei tea looduskaitsjad, kas senised kaitseabinõud on olnud piisavad ja adekvaatsed ning mida peaks veel tegema.
Siin-seal on hakatud katsetama võsastunud mustikametsade valgustusraiega, kuid Leivitsi sõnul on ilmne, et ummisjalu kõiki kinnikasvanud elupaiku raiuma tõtata pole mõtet, kuni pole katsetega selgitatud, et selline meede annab ka loodetava tulemuse.
«Ilmselt tasub üle vaadata juba kehtestatud piirangu- ja sihtkaitsevööndite piire,» märkis Leivits.
Looduskaitseseaduses on kirjas, et metsise püsielupaikades on keelatud metssea lisasöötmine, sest kährikute, rebaste ja nugiste kõrval pannakse just selle omnivoori arvele kõigi maas pesitsevate kanaliste kurnade ja tibude massilist hävitamist. Otsest keeldu rajada söödakoht vahetult püsielupaiga naabrusse pole.
«Söödaplatsi asukoha valivad jahimehed maaomaniku nõusolekul ise,» täpsustas Agu Leivits.
Zooloogi haridusega looduspiltnik Arne Ader leiab, et metssigade söötmine oleks küll arukas lõpetada, kuid sigade rohkust ja metsise kidumist ta omavahel ei seosta. Aderi sõnul vahetab seakari aastas korduvalt elupaika, kuid fotograaf pole tähele pannud, et metsise pesitsusajal oleks linnu elupaigas palju sigade jälgi.
«Rohkem julgeks metsisepesade rüüstamises kahtlustada küll kährikut, vähem ka nugist,» lausus Ader.
Loendus on üsna usin
Eesti Ornitoloogiaühingu lindude arvukuse töörühm loendas aastail 2007–2012 Eestis kokku 6000 – 12 000 tedrekukke, kusjuures viie kuni kümne kukega mängud on seni veel kaunis tavalised.
Suur arvukusvahemik on Agu Leivitsi sõnul selgitatav kuueaastase loendusperioodiga, mille jooksul arvukus paratamatult varieerub.
«Teine põhjus on see, et tedremängusid ei ole seiratud,» lisas Leivits. «Tugineda saab 2012. aastal osal linnualadel tehtud loendustele, linnuatlase koostamise käigus kogutud andmetele ja juhuvaatlustele.»
Augustis loendatakse kanalisi nelja ruutkilomeetri suurustes ruutudes. Selliseid seireruute on Eestis sada, igal aastal suudavad linnu-uurijad teha loenduse umbes 60 ruudus. Pannakse kirja kõik loendaja teel märgatud lendu tõusnud kanalised, nende liik, sugu, vanus, kaugus ja lennunurk.