Viimased jahimeestele antud soovitused pärinevad 2012. aasta kevadsuvest. Uusi soovitusi saab keskkonnateabe keskuse ulukiseire osakond jagada, kui jahiseltsid on esitanud 28. veebruaril lõppeva jahihooaja statistika ja 31. märtsil lõppeva jäljeloenduse kaardid ning need andmed on süstematiseeritud ja analüüsitud.

«Mõnes jahipiirkonnas pole sigade söötmisega natuke liialdatud, vaid päris liiale mindud,» sedastas keskkonnateabe keskuse ulukiseire juhtivspetsialist Rauno Veeroja. «Meie soovitus on söötmist vähendada, kuid samal ajal sigade arvukuse vähendamisega.»

Kolmandik maha

Kuigi jahimeeste endi hinnangul on metssigade talvine arvukus püsinud viimased kolm aastat stabiilselt 22 000 ja 23 000 vahel ning olnud isegi väikeses languses, viitavad jäljeloendused siiski sigade arvu jätkuvale kasvule. Raplamaal ja Lääne-Virumaal suurenes jäljeindeks 2012. aastal 2011. aastaga võrreldes koguni üle 50 protsendi.

2011. aastal kütiti Eestis 18 159 siga, kevadeks oli järel üle 22 300 sea. Küttimissoovitus 2012. aastaks oli 18 790 isendit. Rauno Veeroja sõnul poleks aga looduse seisukohalt mingi probleem, vaid hoopis tervitatav, kui sigu oleks Eesti metsades jahihooaja lõpuks 15 000 või vähemgi.

«Selline arvukus peaks tagama jahimeestele jätkuvalt iga-aastase normaalse saagi,» lisas ta.

Tartu jahindusklubi juhatuse esimehe Jaak Volmeri arvates tasuks ametnikel jahimehi rohkem usaldada ja eeldada, et enamasti tegutsevad nad tasakaalukalt ja vastutustundlikult.

«Üldiselt on jaht ühiskondlik kokkulepe, mille üks osa on ka ulukite eest hoolitsemine,» kõneles Volmer. «Söötmisega võib muidugi ajada arvukuse nii suureks, et pole enam ühtegi seast puutumata metsaalust, aga näiteks meie jahiseltsis pole mingit laussöötmist ega ka seauputust.»

Volmeri sõnul tähendaks lisasöötmise lõpetamine seda, et paari-kolme aasta pärast keelataks Eestis täielikult nii ilvese- kui ka hundijaht, sest neil kiskjail poleks enam piisavalt süüa.

«See omakorda tähendaks, et kui kuskil Eestis muutuks hundid piirkondlikuks probleemiks, tuleks nende laskmiseks taotleda Brüsselist eriluba,» selgitas Volmer. «Praegune avatud jaht tagab arvukuse plastilise reguleerimise.»

Rauno Veeroja tunnistas, et sigade lisasöötmine pole üheselt taunitav või õigustatav, ammugi pole sel teemal võimalik lihtsad kokkulepped tüli tõstmata. Söötmise kasuks räägib Veeroja sõnul näiteks see, et söödakohtadel on võimalik lasta sigu valikuliselt.

«Kui söötmist tagasi tõmmata, tuleks samal ajal paaril jahiperioodil ka intensiivsemalt küttida,» arutles Veeroja. «Kui ainult söötmine ära keelata, oleks selle tagajärjeks ulatuslikud põllukahjustused.»

Tartu maakonnas oli selle aasta 20. veebruari seisuga Tartu jahindusklubi andmeil kütitud 957 metssiga.

Keskkonnaameti seatud küttimiskohustus oli 926 siga, mis on seega jahiseltsidel juba täidetud.

Põtrugi paljuvõitu

Rauno Veeroja sõnul on ulukiseire osakond kujundanud seisukoha, et põtrade talvine arvukus ei tohiks palju ületada 12 000 isendi piiri. Põder on ka ainus loomaliik, kelle kohta söandab keskkonnateabe keskus välja käia üsna täpse arvu.

2009. aastal kütiti Eestis veidi üle 4000 põdra, 2011. aastal juba üle 4700. Mulluse ruutloendusega registreerisid jahimehed viimase seitsme aasta põdrajäljerekordi ning põtrade üldarvuks rehkendati pea 13 000 isendit. Keskkonnateabe keskuse mullune küttimissoovitus oli 4890–5350 põtra.

Loendusega saadud jäljeindeks ning jahimeeste hinnangud on näidanud kõige suuremat põtrade arvukuse kasvu Järvamaal, Lääne-Virumaal ja Läänemaal. Tartumaa 2012. aasta küttimissoovitus oli 240–270 põtra, keskkonnaamet seadis täpseks limiidiks 276 looma.

Kätte saadi mullu Tartumaal 269 põtra, kõige rohkem Peipsiääre, Meeksi ja Järvselja jahipiirkonnas. 2011. aastal kütiti Tartumaal 250 põtra.

«Seitse looma jäi laskmata, aga mitte sellepärast, et põtru poleks olnud,» kommenteeris Tartu jahindusklubi sekretär Liivi Amor. «Noori pulle oli küllalt, aga lasta võis ainult lehmi. Lehmad aga võisid paikneda jahi ajal mujal. Tihti ei raatsi jahimehed ka parimas poegimiseas kahe vasikaga lehmi lasta.»

Rauno Veeroja tõdes, et esialgse tagasiside põhjal paistab, et põdrajaht kulges edukalt ka mujal Eestis.

«Kas asustustihedust õnnestus pisut vähendada, nagu soovisime, saame varsti teada,» lisas ta. «Koos jäljeloenduse andmetega on siis võimalik anda soovitus uueks jahihooajaks.»

Nädal tagasi ühel varahommikul otsis Tartu vallas Sojamaa lähedal väljal lume alt toitu 14-pealine kitsekari. Alles neli-viis aastat tagasi oli selline vaatepilt tavaline, 2009.-2010. aasta ning 2010.-2011. aasta ebatavaliselt karmi talve järel muutus kitse trehvamine lausa haruldaseks sündmuseks.

«Pilt on hakanud natuke paranema, aga ilusad, enam kui kümnest kitsest koosnevad karjad on ikka veel haruldased,» rääkis peamiselt Otepää kandis, aga ka mujal Eestis tihti fotojahti pidav looduspiltnik Arne Ader. «Umbes viis aastat tagasi loendasin 50- ja 60-pealisi karju. Viimati nägin enam kui kümnest kitsest koosnevat karja Soomaal.»

2008. aastal, mil metskitsede arvukus oli kõrgseisus, kütiti Eestis üle 18 000 ning 2009. aastal üle 15 000 kitse. 2011. aastal lasid jahimehed vaid 1211 metskitse, paljud jahiseltsid peatasid kitsejahi sootuks. Enim tühjenesid kitsedest Pärnu- ja Harjumaa.

Rauno Veeroja sõnul on kitsede asurkonnad hakanud selgelt kosuma, ehkki üldarv võib olla endiselt kolm-neli korda alla 2009. aasta taseme – väga umbkaudselt öeldes 50 000 isendit. Tänavune võrdlemisi õhukese lumikatte ning väheste miinuskraadidega talv on kitsele taas soodne.

«Päris sellist taset, nagu oli neli-viis aastat tagasi, poleks küll ka mõistlik taga igatseda, sest metsanoorendike kahjustused läksid suureks ja metskitsede asurkonda tabasid suure asustustiheduse tõttu mitmed haigused,» selgitas Veeroja.

Tartumaal lasti eelmisel aastal 328 kitse. Mitte ühtegi kitse ei kütitud Järvselja, Kärevere, Nõgiaru ja Võnnu jahipiirkonnas. Seevastu Elva jahipiirkonnas said jahimehed kätte 45, Peipsiääre piirkonnas 44 ning Tammistu jahipiirkonnas 43 metskitse.

Jaht haruldusele

Keskkonnainfo keskuse 2012. aasta ülevaates soovitatakse eriti suurendada punahirvede küttimist Mandri-Eestis. 2011. aastal lasti Eestis maha ligi 700 hirve, neist ligi 500 Saaremaal ja üle 150 Hiiumaal.

Lääne-Virumaal, Pärnu-, Valga- ja Võrumaal kokku kütiti napilt poolsada hirve ning üle-eestiline jäljekaart osutab vaid harvadele jälgedele Lääne-Virumaal, Põltsamaa kandis ning Eesti-Läti piirialadel. See võib tekitada loogilise küsimuse, kuidas tõhustada jahti peaaegu olematule loomaliigile.

Rauno Veeroja selgitusel näitab punahirv selgeid areaali laiendamise märke ja ulukiseirajad soovitavad ettevaatlikult seda pidurdada. Mullu nähti hirvi näiteks juba ka Raplamaal.

«Selle liigi puhul oleks tarvis vastu võtta ohjeldamis- ja suunamiskava, mis ütleb, kas me soovime punahirve mandril näha või ei,» selgitas Veeroja. «Kui see suur sõraline muutub sama arvukaks kui Saaremaal, peame piirama ka põtrade populatsiooni, sest osaliselt on nad toidukonkurendid. Erinevalt põdrast läheb hirv aga ka põllule.»

Valgamaa jahiseltsid küttisid 2011. aastal kaheksa ning mullu kuus punahirve.

Valgamaa jahi- ja kalameeste ühistu juhatuse liikmele Alari Mägile näib hirvejahi edendamise soovitus veider, sest suurt invasiooni Lätist pole küll paista.

«Pealegi, Valga maakonnas pole kunagi määratletud hirve elupaiga tüüpe ja optimaalset arvukust, järelikult ei saa ka öelda, kui palju neid võiks siin elada,» lisas Mägi.

Muljed on vastakad

Looduspiltnik Arne Ader söandab isiklike kogemuste põhjal väita, et silmanähtavalt on suurenenud näiteks nugiste arvukus. Oravaid seevastu on võimalik teleobjektiivi püüda harva.

«Eks nugist on olnud ikka, aga maastikupildis ta varem nii palju silma ei jäänud, inimese teele ei sattunud,» konstateeris Ader. «Nugis ei loobu võimaluse korral orava murdmisest, aga tema avaldab kindlasti suurt survet ka kanalistele.»

Jahimees Jaak Volmer, kes kuulub Laeva jahiseltsi ning sõidab jahiväliselt tihti Alam-Pedja looduskaitseala läbivat Palupõhja teed, on jällegi hakanud tihedamini trehvama nii metsiseid kui ka tetresid.

«Mis puutub nugiste rohkusse, siis selle hindamine on väga subjektiivne ja sõltub väga konkreetselt sellest, kus metsades inimene rohkem liigub,» nentis Volmer. «Nugisel läks paremini paar-kolm talve tagasi, kui nad said võtta matti kitsekorjustest, aga eks jahimehed ole ka tema arvukuse kasvu teadvustanud.»

Vastupidi Arne Aderile on Volmer täheldanud oravate hulga jõudsat kosumist. «Laeva jahiseltsi jahimaadel on oravajäljed kõigis vanades kuusikutes ja kui Palupõhja sõita, siis teeäärsetes noortes kuusikutes on oravajälg peamine,» märkis Volmer.

Loeb ka kõhutunne

Rauno Veeroja tunnistas, et metsloomade arvukuse hindamine on paratamatult umbkaudne ja jääbki umbkaudseks, olles segu jäljeloendusest, küttimistulemustest, loomade tekitatud kahjustustest metsas ja põllul ning üldmuljest, milles on oma osa isegi jahimehe kõhutundel.

«Näiteks kui teha jäljeloendus väga külma ilmaga, ei liigu kährikud üldse ringi ja järelikult ei näe ka jälgi,» selgitas Veeroja.