Patsiendil on kahju asjata kulunud rahast

FOTO: Toomas Huik

Pensionär Õie Mäevälja on rahulolematu, et tal ei ole midagi peale hakata retseptiravimiga, mis juba esimese tableti neelamise järel osutus sobimatuks. Raha on kulutatud, aga ravi ikka ei ole.

Proua Mäevälja võttis ostutšeki ja käis puutumata tabletilehti apteeki tagasi pakkumas, lootes, et ehk ta saab vähemalt osa rahast tagasi. Apteegist aga öeldi, et neil ei ole õigust ravimeid tagasi osta.

Perearst Hiie Karelson, kes ei ole Õie Mäevälja perearst, kinnitas, et ka tema patsientide hulgas on olnud neid, kes on kurtnud, et neil on koos ostutšekiga alles täiesti terve pakendiga ravim, millega aga midagi teha ei ole.

«Ta ei saa seda apteeki tagasi viia ja tegelikult ei tohi ta seda rohtu ka kellelegi teisele edasi müüa ega anda,» ütles perearst. «Head lahendust siin ei olegi.»

Õie Mäevälja kirjeldas oma kroonilist seljahäda, millele tema perearst on püüdnud leevendust tuua. Viimasel korral soovitas arst talle uut ravimit, mis teistel patsientidel oli andnud hea tulemuse.

Kui naine retseptiga apteeki läks, tuli tal korraga välja osta viis lehte ravimit, mis läks maksma üle 8 euro. Neis oli kokku 50 tabletti, mida ta pidanuks neelama kaks korda päevas ja millest oleks jätkunud 25 päevaks.

Ootamatu tagasilöök

Mäevälja kirjeldab, et loomulikult luges ta hoolikalt ravimi infolehe läbi ning oli võimalikest kõrvalmõjudest teadlik. Ta jõudis neelata aga ainult ühe tableti, kui tundis, nagu oleks ta sattunud surmasuhu.

«Mu pea pööritas, ma ei saanud voodist tõusta – nagu halvatud oleksin olnud,» meenutab ta. «Kiirabi käis ja tegi süsti. Arst ütles, et ärge te seda ravimit küll enam võtke.»

Naine meenutab seepeale sõbrannat, kel on maoga probleeme ning kes ostab kõik maailma rohud kokku. «Kogu tema pension läheb nende alla – tal on kõik sahtlid ravimeid täis,» räägib ta. «Me lihtsalt kulutame raha ja anname apteekide taskusse. Ise aga ravi ei saa, ainult rahast saame lahti.»

Ravimiameti peadirektori asetäitja Katrin Kiisk selgitab, et ravimite müügi range reguleerimise üks põhjusi on tagada ravimite säilimine. «Ravim peab jõudma patsiendi kätte sama kvaliteetselt, kui see toodeti,» rõhutab Kiisk. Pärast ravimi müüki apteegist on edasine vastutus patsiendil endal. Valesti säilitatud ravimi toime võib väheneda. See võib tekkivate laguproduktide tõttu saada tervisele ka ohtlikuks.

«Kui ravim ei sobi või kui seda jääb üle, siis apteek ravimeid tagasi ei osta, sest apteeker ei saa olla kindel, millistes tingimustes on tagasimüüdavat ravimit hoitud,» selgitab Kiisk. «Ka ei saa olla kindel, kas pakendi sisu vastab ikka sellele, mis peale on kirjutatud.»

Kiisk lisab, et inimesed, kes pakuvad oma ravimeid müügiks näiteks internetis, peavad teadma, et see on ebaseaduslik ning et nad seavad oma tegevusega ohtu teiste tervise.

Veel märgib ta, et arstid tohivad ühele retseptile kirjutada ravimit koguses, mis on ägeda haigestumise korral vajalik ühe ravikuuri läbimiseks – näiteks antibiootikume 10–14 päevaks ning kroonilise või

pikaajalise haiguse korral kahe- kuni kolmekuuliseks raviks.

«Kui ravi alustatakse uue ravimiga, võib ravimit välja kirjutada ka vähem kui kahekuuliseks raviks,» märgib ta.

Suurem kogus soodsam

Perearst Hiie Karelson ütleb, et tema püüab patsiendile uue ravimi korral välja kirjutada võimalikult väikese koguse rohtu. Tavaliselt ei saa välja kirjutada aga vähem, kui on ühes originaalpakendis.

«Suurema originaali kirjutavad arstid teinekord sellepärast, et see tuleb patsiendile soodsam,» räägib Karelson.

Ta märgib, et üks lahendus probleemile oleks raviminäidised. Neid jagatakse arstidele aga ainult siis, kui müügile on tulnud täiesti uute toimeainetega ravimeid. «Juba müügil ravimite näidiseid meil pole,» märkis perearst.

Õie Mäevälja ütleb, et temal seisavad kasutamata kallid rohud nüüd nurgas – tuleb ainult valvata, et lapselapsed neid kätte ei saaks. Tema ettepanek on, et apteekidel võiks olla voli müüa retseptiravimit ka üksikute lehtede kaupa.

Tagasi üles