Martin Pau: läks valgeks, kontrollime tulesid

Martin Pau. Foto: Margus Ansu.

Kolmapäeva hommikul andis raadio teada, et politsei võtab päeva jooksul Eesti teedel laialdaselt ette autotulede kontrolli. Palju õnne, mõtlesin. Siis nüüd, kui nii hommikune kui ka õhtune tipptund langevad juba valgele ajale ning ühesilmsete või pimestavalt kõõrdsilmsete autode ohtlikkus on järelikult vähenenud, on tõesti paslikem hetk säärast aktsiooni korraldada!

See, et autoklubid on korraldanud sügiseti tanklais tulede kontrolli tasuta aktsioone, on väga kiiduväärt. Tunnustada võiks ka politseid, kui kõigil maanteedel korraldataks autoklubide üritustega samal ajal lauskontrolle ning juhitaks juhtide tähelepanu läbipõlenud pirnidele ja õigest rihist välja põrunud laternaile. Aga politseid maanteel pole. Läinud sügisel nägin vist üht radariga kiiruse mõõtmist. Ja kõik.

Äsjase hilisevõitu tuleaktsiooni otsene kasu on vist väljendunud pigem ajakirjanduslikult. Õhtuleht kirjutas asjaliku loo, resümeerides tervemõistusliku eksperdi juttu: udutulede vajadus on nii marginaalne, et parem on neid üldse mitte oma auto külge toppida, kui ei tea, millal neid kasutada. Mullu, kui hästi järele mõtlen, nägin vist üks kord udu, milles sõites olnuks udutuledest tõesti tolku.

Arvaku udutuledesse kiindunud pealegi, et nende liiklusseaduse vastane ehk koos lähituledega kasutamine ei suurenda eriti liiklusohtu ja vastav keeld liiklusseaduses on mõttetu. Vastutulijale on seda valgust, kui pole ei udu ega sadu, liiga palju. Tekkivas kontrastis teeäärse pimedusega on lihtne avastada mõni jalakäija või jalgrattur saatuslikult hilja.

Politsei äsjane reidipäev tõendab, et ka politsei ise ei pea tulede korrasoleku ja seadusjärgse kasutamise teemat marginaalseks. Ehk tasuks siis kontrolli edaspidi paremini ajastada? Ja kui politsei nüüd inimestest päris tühjaks ei jookse, ehk siis ka vähe järjepidevamaks muuta? Vähemalt talvisel ajal.

Teeksin kummarduse ja kraapsu. Ütleksin aitäh.