Et järgnevat mõttekäiku oleks kergem jälgida, toogem kohe alguses ära Tartu tariifid koos käibemaksuga: päevane 5,96 ja öine 5,76, keskmine seega umbkaudu 5,89 senti kWh eest.
Paremas olukorras on omavalitsused, kes võtsid ühetariifsed paketid: Tallinn 5,34, Valga 5, Kuressaare 5,31 ja Viljandi 5,68 senti kilovatt-tunni eest. Niisiis maksab Tartu ka «odava» öise elektri eest rohkem kui need linnad kogu elektri eest.
Ega Tartu seisa ka kahetariifsete pakettidega linnade võrdluses palju paremal kohal. Nende keskmine öise ja päevase elektri hind on Narval 5,4, Haapsalul 5,43 ning Rakverel 5,78 senti kWh eest.
Täpset keskmist ei osanud mulle öelda Jõhvi (ligikaudne keskmine 5,6 senti kWh eest), Paide (5,85) ja Võru (5,45). Pole raske märgata, et ühetariifse paketi võtnud linnad on võidumehed ja Tartu elektri hind on kõige kallim.
Eks müüjad paku neid pakette ja paketikesi igasuguseid. Keegi ei saa keelata müüjal küsimast kõrget hinda. Idamaa turul küsitakse su käest kõigepealt kümme korda kõrgemat hinda – ehk osutub ostja lolliks. Ostja pügamise peal olid väljas (ja tegelikult on siiani) ka meie elektrimüüjad. Ainult et Tartu linnaisad ei vaevunud kauplema – maksumaksja raha, las lennata.
Kui omavalitsus nägi rohkem vaeva, sai ta ka odavama hinnaga elektri. Omavalitsustele soovitati: tehke hange kamba peale, siis saate odavama hinna. Üle saja omavalitsuse seda ka tegi.
Elektrimüüjad aga käitusid nagu idamaa turul: taibates, et ega nad ikka täielikku ühisrinnet ei moodusta (st kalli hinna korral üheskoos hankest ei loobu), küsisid just neilt kalli hinna. Lõpptulemus: hankes osalenud Paide, Rakvere ja Võru said Eesti linnadest kalleima elektri hinna. Muidugi kui Tartu veel kallimat hinda mitte arvestada.