Olev Raju: Tartu odav elekter

Olev Raju (Eesti Keskerakond). Foto: Margus Ansu

Alates 1. jaanuarist ostame kõik elektrit uue hinnaga, mis on kõike muud kui odav. Eriti «odav» on aga elekter Tartu linnale. Kõik omavalitsused pidid korraldama elektri saamiseks hanke. Kujunenud paketid on erinevad, kuid sellegipoolest on huvitav analüüsida elektrihanke tulemusi.

Et järgnevat mõttekäiku oleks kergem jälgida, toogem kohe alguses ära Tartu tariifid koos käibemaksuga: päevane 5,96 ja öine 5,76, keskmine seega umbkaudu 5,89 senti kWh eest.

Paremas olukorras on omavalitsused, kes võtsid ühetariifsed paketid: Tallinn 5,34, Valga 5, Kuressaare 5,31 ja Viljandi 5,68 senti kilovatt-tunni eest. Niisiis maksab Tartu ka «odava» öise elektri eest rohkem kui need linnad kogu elektri eest.

Ega Tartu seisa ka kahetariifsete pakettidega linnade võrdluses palju paremal kohal. Nende keskmine öise ja päevase elektri hind on Narval 5,4, Haapsalul 5,43 ning Rakverel 5,78 senti kWh eest.

Täpset keskmist ei osanud mulle öelda Jõhvi (ligikaudne keskmine 5,6 senti kWh eest), Paide (5,85) ja Võru (5,45). Pole raske märgata, et ühetariifse paketi võtnud linnad on võidumehed ja Tartu elektri hind on kõige kallim.

Kuidas siis nii?

Eks müüjad paku neid pakette ja paketikesi igasuguseid. Keegi ei saa keelata müüjal küsimast kõrget hinda. Idamaa turul küsitakse su käest kõigepealt kümme korda kõrgemat hinda – ehk osutub ostja lolliks. Ostja pügamise peal olid väljas (ja tegelikult on siiani) ka meie elektrimüüjad. Ainult et Tartu linnaisad ei vaevunud kauplema – maksumaksja raha, las lennata.

Kui omavalitsus nägi rohkem vaeva, sai ta ka odavama hinnaga elektri. Omavalitsustele soovitati: tehke hange kamba peale, siis saate odavama hinna. Üle saja omavalitsuse seda ka tegi.

Elektrimüüjad aga käitusid nagu idamaa turul: taibates, et ega nad ikka täielikku ühisrinnet ei moodusta (st kalli hinna korral üheskoos hankest ei loobu), küsisid just neilt kalli hinna. Lõpptulemus: hankes osalenud Paide, Rakvere ja Võru said Eesti linnadest kalleima elektri hinna. Muidugi kui Tartu veel kallimat hinda mitte arvestada.

Linnaelanike huve esindab linnavolikogu. Loomulikult kerkis volikogus küsimus, miks siis nii kallis hind. Opositsiooni esitatud arupärimisele andis linnavalitsus vastuse, mis sobiks muutmata kujul üles panna mingi lehe satiirinurka kui ebaõnnestunud huumor (kes soovib, saab seda linna koduleheküljelt lugeda).

Püüti selgeks teha, et tänu Tartu linnavalitsuse suurtele pingutustele on Tartus nii odav öine elekter ehk 5,76 senti kWh eest. Aga see on ju linnade kalleim …

Mis see siis on? Künism? Irvitamine volikogu ja seega ka linnaelanike üle? Lausrumalus? Või midagi muud?

Ei tea. Aga fakt on see, et tartlastest maksumaksjatele läheb elekter maksma aastas oma 200 000 eurot rohkem võrreldes olukorraga, kui Tartu oleks suutnud (tahtnud?) välja kaubelda elektri hinna, mida tõepoolest saaks pidada Eesti linnade hulgas üheks odavaimaks.

Mida tulnuks teha?

Kõige odavama elektri hinna said Narva (arusaadav, naabrimeeste asi) ja Valga (oli valida Eesti ja Läti müüjate vahel). Hiljem lisandusid suhteliselt odava elektri hinnaga linnade hulka Tallinn, Kuressaare ja Pärnu (jaanuaris 5 senti kWh eest).

Nende kolme linna puhul on ühine see, et nad ei tormanud jooksujalu viskama oli­gopolistlike elektripakkujate hammaste vahele sadu tuhandeid (Tallinna puhul isegi miljoneid) eurosid linnaelanike raha, vaid otsisid kokkuhoiu võimalusi.

Huvitav on märkida, et kõigis neis kolmes linnas on võimul eri poliitilised jõud. Seega ei lähe seekord veelahe mitte mööda erakondi, vaid asi on suhtumises: kas linnavalitsus lähtub linna rahakoti huvidest või ei.

Tartus kerkis elektri kalliduse teema üles juba pea kolm kuud tagasi. Selle ajaga oleks saanud tunnistada oma altminekut ja leida võimalus liiga kalliks läinud hanke ülesütlemiseks ning uue, märksa odavama hinnaga hanke saamiseks. Näiteks Pärnu ja Kuressaare on ju sellega hakkama saanud.

Kahjuks on Tartu linna­valitsus valinud teise tee – ei mingit vabandamist ega tegutsemist odavama elektri nimel. Selle asemel üritatakse kõigile selgeks teha, et hoopis nemad on alt läinud ja meie olemegi saanud parima hinnaga elektri. Iseasi, kas sellel on ka uskujaid.