Lavale astuvad kolm suurt vaala

Täna esietendub Vanemuise väikeses majas kerge draama «Paplid tuules», milles mängivad Jüri Lumiste (vasakult), Aivar Tommingas ja Hannes Kaljujärv.

FOTO: Kristjan Teedema

Täna õhtul jõuab Uku Uus­bergi käe all Vanemuise väikeses majas lavale Gérald Sib­leyras’ draama «Paplid tuules», milles astuvad publiku ette Emajõelinna teatri kolm suurt vaala ehk Aivar Tom­min­gas (57), Hannes Kaljujärv (56) ja Jüri Lumiste (55).

Evald Hermaküla stuudiost teatrisse tulnud Kaljujärv ja Lumiste ning Voldemar Panso asutatud teatrikooli lõpetanud Tommingas on Vanemuises töötanud üle kolmekümne aasta, kuid sellist teatritükki, kus lava on vaid nende kolme päralt, pole varem olnud.

Päev enne esietendust Tartu Postimehega kohtunud mehi paneb teatri ametlikus pressiteates kasutatud võrdlus vaaladega muigama. «Ühest küljest on see tore võrdlus. Muidugi ma tahan olla pigem vaal kui prügikala. See on õige. Aga teiselt poolt kõlab see kohe nii hullusti, et ...» naerab Kaljujärv, kelle elu jooksul mängitud rollide hulk ulatub juba üle saja.   

Elektriangerjas ja säga

«No mis vaal see Aivar on? Kui hakata mõtlema, mis kala ta on, siis pigem mingi väga põnev kala,» torkab Lumiste vahele ning tekitab kõigis kolmes hasartse arutelu.

«Ei saa ka öelda, et Aivar on ahven. Või luts. Aga võib-olla säga? Vot säga võib ta küll olla! Aga mitte puhas säga, vaid segatud. Aga Jüri on elektriangerjas,» võrdleb Kaljujärv enda kõrval istuvaid kolleege. «Mina olen pigem tuur.»

Ajakirjaniku palvel üksteist iseloomustades kasutab Lumiste Tomminga kohta võrdlust tema osaga täna lavale jõudvas näidendis. «Lavastuses öeldakse Aivari kehastatava Gustavi kohta, et ta on tõrges, halb, riiakas ja sapine, Aivar on risti vastupidine – leebe, rahulik, mõistev ja hooliv. Mõnikord natuke jäärapäine, aga see on loomulik. Aga vigu? Aivar on vigadeta!» kuulutab Lumiste.

Sellisele auavaldusele ei jää ka Tommingas vastust võlgu. «Ma võin Jüri kohta öelda täpselt seda sama. Ta rääkis just nagu iseendast,» muigab näitleja. Kaljujärve kohta sõnab aga Tommingas, et «ta on suht kinnine tüüp».

«Hästi introvertne. Tema osatäitmised on seespidisest liinist lähtuvad. Tema sees toimub väga palju ja see ongi näit­leja juures kõige tähtsam. Kuigi ta on saanud oma hea lavalise liikumise eest isegi Helmi Tohvelmani preemia,» lausub Tommingas ning jääb ootama Kaljujärve vastulauset.

«Aivarist mäletan seda, et ükskord tahtis Hermaküla proovis näha, kui kaugele veel mõjub näitleja silm saalis. Olin ise viimases reas ja Aivari silm oli sinnani näha, kui ta need punni ajas. Niivõrd väljendusrikkad ja suured silmad on tal. Kusjuures ma vaatasin seda teatava kadedusega, sest mul endal on silmad väikesed ja aukus. Ei paista isegi esimesse ritta ära,» meenutab Kaljujärv.

Lumistet iseloomustab aga Kaljujärve sõnul kõige paremini üks etendus, mille esimene vaatus pidi lõppema Lumiste sissetulekuga lavale. «Aga kuna Jüri ei tulnud lavale, siis algas hoopis teine vaatus Jüri tulekuga. Sujuvalt. Ja mitte keegi ei saanud aru,» lasub Kaljujärv.

Meeste sõnul pole nad teatris suured südamesõbrad, kuid teatud lavastustes muutuvad väga lähedasteks. Nii ka nüüd. «Siin tekib isegi intiimsem suhe kui kodustega, sest veedad ju siin rohkem aega. Aga tuleb uus tükk ja jälle on asi teistmoodi,» selgitab Lumiste.

Ajalooline jalgpallilahing

Aga millised on meeste ühised teatrivälised jututeemad? Äkki sport? Tommingas mängis ju vanasti korvpalli? «No sellest on ikka väga kaua aega möödas. See oli ikka vääääga ammu,» venitab Tommingas.

«Kunagi mängisime ka jalgpalli. Meil oli isegi Vanemuise meeskond ja Aivar oli meil kõva väravavaht,» teeb Lumiste kolleegile komplimendi.

«Võitsime isegi ajakirjanikke – 8:2. Ird lõi veel palli lahti. Pärast kirjutas sellest Mart Kadastik Edasis kahel lehel – «Kümme väravat, mis vapustasid Tamme staadioni». Kusjuures me oleks võitnud isegi 8:1, aga ma lasin ühe penalti meelega sisse. Kadastik ise lõi. Ma mõtlesin, et teen nalja ja hüppan eest ära, aga hüppasin sinna, kust pall tuli. Ja siis pidin kummardama, et pall ikka sisse läheks,» meenutab Tom­mingas.

Tagasi üles