Keenia tüdrukud murdsid südame

Minu väikesed sõbratarid, kes mu südame murdsid. Keenia lapsed käivad koolis väga hea meelega. Mõned tulevad hommikul kell kuus, et enne tunde koolitükke ette valmistada. Paljudes külades ei ole elektrit ja lõunamaa õhtud on pimedad. Foto: Aime Jõgi

Ma olin oma arust hästi valmistunud. Uurinud Aafrika mandri poliitilist ja geograafilist kaarti, kolanud Vikipeedias ning läbi lugenud kahe Keenias vaba­tahtlikutööd teinud inimese raamatu.

Tartu Postimeeski kirjutas hiljuti uudise sellest, kuidas Tartu noored õmblesid virnade viisi tugevaid kandekotte, et saata need Keenia lastele koolis käimiseks.

Kohvri pakkisin suure keskendumisega. Et midagi olulist maha ei ununeks, näiteks taskulamp. Samuti hulk lihtsaid kingitusi, mida kavatsesin jagada nende inimestega, kellega läksin Keenias kohtuma.

Ühel päeval seisin Ukunda linna lähedal külas keset tolmust kooliõue ning tundsin, kuidas üks käsi mu pihku puges.

«Palun, anna midagi ... Natuke süüa või kommi,» ütles käe otsas rippuv tüdruk. Teised väikesed kaunitarid seisid kobaras ta ümber. Nad olid nõuks võtnud mu südame murda.

Mkwakwani koolis õpib 1400 last ja õpetab 30 õpetajat. See on kaheksaklassiline riigikool, mis on mõeldud vaesemate perede lastele. Sellise kooli ühte klassiruumi peab mahtuma 50 kuni 70 õpilast ning neil on omavahel jagamiseks vaid mõned komplektid õpikuid. Puudus on kõigest.

Riik annab ühe lapse koolitamiseks aastas 1000 Keenia šillingit ehk laias laastus 10 eurot. Kooliõuel paikneb roigaste alla ehitatud väliköök, lõunat keedetakse siis, kui keegi on midagi selleks annetanud.

Sel päeval ei olnud katla alla tuld tehtud.  

«Kas sa oled mu sõber?» raputas tüdruk mu kätt.

Kooli direktor Said Athuman leiab alati aega valgete inimeste jaoks, keda ookeani kaldal asuvast hotellist nende kooli ringsõidule tuuakse. Neid inimesi ei ole kunagi korraga palju, aga neil on enamasti palju küsimusi ning nad võib-olla aitavad natuke.

Direktori laual lebab puuoks, mida ta kasutab kaardikepina siis, kui osutab oma selja taga olevale stendile. See on täis riputatud ajaleheväljalõikeid ja fotosid, mis jutustavad heategijatest kõikjalt maailmast.

Üks sakslastest abielupaar on kaasa toonud kolm paari ketse.

Läheb hulk aega, enne kui suahiili keele õpetaja leiab oma klassist üles need, kellele jalanõud jalga passivad. Üks laps proovib ja 30 ootavad järjekorras. Kõik on paljajalu!