Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2013/02/19/1585120t1hd6f4.jpg)
Ma olin oma arust hästi ette valmistunud. Uurinud Aafrika mandri poliitilist ja geograafilist kaarti, kolanud Vikipeedias ning läbi lugenud kahe Keenias vabatahtlikutööd teinud inimese raamatu.
Kohvri pakkisin suure keskendumisega. Et midagi olulist maha ei ununeks, näiteks taskulamp. Samuti hulk lihtsaid kingitusi, mida kavatsesin jagada inimestega, kellega läksin Keenias kohtuma.
Aafrika! Otse ekvaatoril paiknev Keenia. Lõpuks kohal!
/nginx/o/2025/01/17/16600206t1h71f7.jpg)
Hingan lõhnu, salvestan hääli ja ahmin pilte. Mis on kõige erakordsem?
Kahtlemata kohtumised ääretus savannis elavate vabade loomadega, ka kõige ohtlikematega, kelle vastu inimesel aukartus kunagi ei kao.
/nginx/o/2025/01/17/16600216t1hdca3.jpg)
Seda aukartust tunneb ka Keenia savannides ja Maasai Mara rahvuspargi territooriumil elav rahvakild, maasaid, kes on oma savimajadest külakesed ümbritsenud ogalise akaatsiavõsaga. Et lõvi öösel veiseid murdma ei tuleks.
/nginx/o/2025/01/17/16600208t1h2776.jpg)
Kohalik mees, kes oma küla territooriumilt kaugemale savanni jalutuskäigule läheb, ei astu seal kunagi ilma, et ta pikka toigast ühes ei võtaks. See kepp on relv, pärisrelv, mida ta hästi käsitseda oskab.
/nginx/o/2025/01/16/16598939t1h49ed.jpg)
Maasai kodud on ehitatud roigastest ja sõnnikust.
Need peavad vastu umbes 5 kuni 7 aastat, seejärel tehakse uued. Need on tegelikult väga head majad, kaitsevad nii kuuma kui öise jaheduse eest ning tegelikult elab suur osa Keenia külade inimestest just käepärastest ja leidlikest vahenditest ehitatud onnides.
/nginx/o/2025/01/16/16598947t1h910f.jpg)
Lapsi on Keenias harukordselt palju.
Kord märkasin teismelist tüdrukut Mariat rannikulähedaste hotellide kõrval, kui sealt bussiga mööda sõitsime. Järgmisel korral, kui sealsamas naabruses jala kõndisime, oli ta taas kohal, ja ma küsisin, mida ta teeb.
/nginx/o/2025/01/16/16598853t1h51a2.jpg)
Maria peenestas haamriga korallkive. Ta selja taga kõrguv hunnik on umbes kahe nädala töö. Kui tal veab, leidub autojuht, kes on nõus selle koorma talt ära ostma ja mõnele lähedalolevale ehitusele viima.
Käsitsi peenestatud dekoratiivset kivipuru kasutatakse rikaste inimeste majaseintel ja müüridel viimistlusmaterjalina. Maria sõnul saab ta oma ränga tööga kuhjatud koorma eest umbes 40 eurot.
Ühe teise ärinaisega trehvasin hotelli lähedal. Lõunamaa õhtud lähevad varakult pimedaks. Nägin ta näojooni vaid sel hetkel, kui fotoaparaadi välk need nähtavaks tegi. Ja siis oli jälle kogu ümbrus kottpime.
/nginx/o/2025/01/16/16598854t1hfa74.jpg)
Too naine seisatus otsekohe, kui sai aru, et soovin temast pilti teha. Ta tänas mind. Et teda üldse tähele panin ja sellega ta olemasolu väärtustasin. Ei küsinud pildistamise eest raha.
Kõigil meie kohaloleku päevadel Sentido Neptune Village hotellis, ootas see naine rannikul ostjaid. Kaldalähedasele liivapadjale oli ta roigaste vahele sidunud nöörid, millel tuules lehvivad rätikud atraktiivse vaatepildi lõid, ja oleksid võinud turiste ligi meelitada.
/nginx/o/2025/01/16/16598951t1h5e50.jpg)
Turistid olid aga niisuguse kauba pakkumisest tüdinud ja ostsid harva. Õhtul mahtus naise «kauplus» kokku kahte pampu. Ühe pambu tõstis pea peale, teist kandis kaenlas. Sellisena teda ööpimeduses märkasingi. Kahjuks ununes nimi küsimata.
Aga valgele inimesele päriselt ligitõmbav atraktsioon on hoopis üks kerge, paigatud purjega ookeanialus.
/nginx/o/2025/01/16/16598872t1ha0d7.jpg)
See on mangopuusse uuristatud lootsik käsitsiõmmeldud purjega Diani rannikuvees turistide viimiseks korallrahule ja tagasi. Keenia meestele hea äri, kuigi enamasti ei suuda teenusepakkujad ise seda paati omanikult välja osta, vaid peavad alust rentima. Valgelt inimeselt saadud raha läheb niisiis paljude vahel jagamisele.
Heaks sõbraks saime kapten JJ-ga. Temaga tegimegi sõite sinna korallrahule, mida tõusu ajal tunneb kaldalt ära kohana, kus võimsad ookeanilained murduvad. Aga mõõna ajal võis sinna mööda merepõhja kõndides ka jalutada, et vaadelda värvilisi kalakesi, kes korallmaastiku looduslikesse basseinidesse lõksu jäävad.
/nginx/o/2025/01/16/16598963t1habfe.jpg)
Aga et ka sügavamas vees kalu enda vaateulatuses hoida, tuli hotelli hommikusöögilauast kaasa võtta kukleid. Kapten JJ muudkui toonitas, et saia ei tohi paati tulles kaasa võtmata jätta, vaid siis näed ilusaid kalu, kui saiapuru vette puistad. Ja lisas, et kui me järgmine kord jälle tuleme, siis võtku me ka neile, laevnikele, mõni kukkel kaasa ...
Ühel järgmisel päeval hotellist kaugemale jalutades kohtusime külas noormehega, kes end giidiks pakkus, lubades viia, kuhu iganes soovime. Kui kinnitasime, et me ei vaja giidi ja saame ise hakkama ning soovime olla omapead, lunis ta ikka, veel ja veel. Lõpuks väsis.
/nginx/o/2025/01/16/16598955t1hc200.jpg)
«Ma ei ole täna midagi söönud,» sõnas ta lõpuks. «Tööd on raske leida. Ma ei saa abielluda oma kallimaga ega elada koos oma lapsega sellepärast, et ma nii vaene olen. Mul ei ole karja ega pulmade tegemiseks raha ...»
Me andsime talle sajalise, et ta enam kannul ei käiks. Teadsime, et Keenia šilling on odav raha, aga ega üht eksootilise kujundusega suurt kupüüri ära andes kohe ju taju, kui odav see päriselt on. Noormees jäi sajalist näppude vahel keerutama ning vaatas meile küsivalt ja samal ajal imestades otsa. Siis selgitas, et selle eest saab vaid pisut maisijahu osta, aga kui ta tahaks ka köögivilja ...
Me andsime talle teise sajalise veel. Pärast arvutasime – sada šillingit on vähem kui euro, umbes 80 senti. Seda on tõesti vähe.
/nginx/o/2025/01/16/16598966t1hea3a.jpg)
Aga päris kõigeks ei olnud ma ikkagi valmis.
Ühel päeval seisame Ukunda linna lähedal külas keset tolmust kooliõue ning tunnen, kuidas üks käsi mu pihku puges.
«Palun, anna midagi ... Natuke süüa või kommi,» ütles käe otsas rippuv tüdruk. Teised väikesed kaunitarid seisid kobaras ta ümber. Nemad olidki nõuks võtnud mu südame murda.
«Kas sa oled mu sõber?» raputas tüdruk mu kätt. Noogutasin, muidugi olen.
/nginx/o/2025/01/16/16598852t1ha10c.jpg)
Mkwakwani koolis õpib 1400 last ja õpetab 30 õpetajat. See on kaheksaklassiline riigikool, mis on mõeldud vaesemate perede lastele. Sellise kooli ühte klassiruumi peab mahtuma 50 kuni 70 õpilast ning neil on omavahel jagamiseks vaid mõned komplektid õpikuid. Puudus on kõigest.
Riik annab ühe lapse koolitamiseks aastas 10 000 Keenia šillingit ehk laias laastus 10 eurot. Kooliõuel on roigaste alla ehitatud väliköök, lõunat keedetakse siis, kui keegi on koolile toiduaineid annetanud.
/nginx/o/2025/01/16/16598967t1hc407.jpg)
/nginx/o/2025/01/17/16600213t1h2e77.jpg)
Sel päeval ei olnud katla alla tuld tehtud.
Kooli direktor Said Athuman leiab alati aga aega valgete inimeste jaoks, keda ookeani kaldal asuvast hotellist nende kooli ringsõidule tuuakse. Neid inimesi ei ole kunagi korraga palju, aga neil on enamasti palju küsimusi ning nad võib-olla aitavad natuke.
/nginx/o/2025/01/16/16598848t1ha0be.jpg)
Direktori laual lebab puuoks, mida ta kasutab kaardikepina siis, kui osutab oma selja taga olevale stendile. Sein on täis riputatud ajaleheväljalõikeid ja fotosid, mis jutustavad heategijatest kõikjalt maailmast.
Direktor Said Athuman ulatab külalistele lõpuks ka visiitkaardid. Paberilipikul on aadress: Mkwakwani Primary School, Box 138, Ukunda 80400, Kenya.
Külalised on seekord ühes toonud aga hulga vihikuid ja pliiatseid. Õpetaja hõikab lapsi nimekaupa välja ja jagab tublimatele neid kingitustena. Klassipingid on samuti keegi kunagi annetatud, peal annetajate nimed.
Üks sakslastest abielupaar on kaasa toonud kolm paari ketse.
/nginx/o/2025/01/16/16598850t1h1672.jpg)
Lapsed vaatavad õhinaga õpetaja poole, et kellele antakse nüüd võimalus.
Läheb hulk aega, enne kui suahiili keele õpetaja leiab klassist üles need, kellele jalanõud jalga passivad. Üks laps proovib ja 30 ootavad järjekorras. Kõik on paljajalu!
/nginx/o/2025/01/16/16599000t1h504b.jpg)