Päevatoimetaja:
Eili Arula
+372 739 0339
Saada vihje

ELAMUSED PILTIDEGA Keenia tüdrukud murdsid mu südame

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Minu väikesed sõbratarid, kes mu südame murdsid. Keenia lapsed käivad koolis väga hea meelega. Mõned tulevad hommikul kell kuus, et enne tunde koolitükke ette valmistada. Paljudes külades ei ole elektrit ja lõunamaa õhtud on pimedad.
Minu väikesed sõbratarid, kes mu südame murdsid. Keenia lapsed käivad koolis väga hea meelega. Mõned tulevad hommikul kell kuus, et enne tunde koolitükke ette valmistada. Paljudes külades ei ole elektrit ja lõunamaa õhtud on pimedad. Foto: Aime Jõgi

Ma olin oma arust hästi ette valmistunud. Uurinud Aafrika mandri poliitilist ja geograafilist kaarti, kolanud Vikipeedias ning läbi lugenud kahe Keenias vaba­tahtlikutööd teinud inimese raamatu.

Kohvri pakkisin suure keskendumisega. Et midagi olulist maha ei ununeks, näiteks taskulamp. Samuti hulk lihtsaid kingitusi, mida kavatsesin jagada nende inimestega, kellega läksin Keenias kohtuma.

Aafrika! Otse ekvaatoril paiknev Keenia. Lõpuks kohal!

Maasai Maras varahommikul.
Maasai Maras varahommikul. Foto: Aime Jõgi

Hingan lõhnu, salvestan hääli ja ahmin pilte. Mis on kõige erakordsem?

Kahtlemata kohtumised ääretus savannis elavate vabade loomadega, ka kõige ohtlikematega, kelle vastu aukartus kunagi ei kao.

Gepard jahil, kuskilt siitsamast hommikusööki haistes.
Gepard jahil, kuskilt siitsamast hommikusööki haistes. Foto: Aime Jõgi

Seda aukartust tunnevad ka maasaid, Keenia savannides ja Maasai Mara rahvuspargi territooriumil elav rahvakild, kes on oma savimajadest külakesed ümbritsenud ogalise akaatsiavõsaga. Et lõvi öösel veiseid murdma ei tuleks.

Vaba lõvi savannis. Maasai Mara.
Vaba lõvi savannis. Maasai Mara. Foto: Aime Jõgi

Ning maasai, kes küla territooriumilt kaugemale savanni astub, ei lähe sinna kunagi ilma, et ta pikka toigast ühes ei võtaks. See kepp on relv, mida nad hästi käsitseda oskavad.

Maasai küla kaitsjad on noored mehed, kes ei ole veel abiellunud.
Maasai küla kaitsjad on noored mehed, kes ei ole veel abiellunud. Foto: Aime Jõgi

Maasai kodud on ehitatud roigastest ja sõnnikust.

Need peavad vastu umbes 5 kuni 7 aastat, seejärel tehakse uued. Need on tegelikult väga head majad, kaitsevad nii kuuma kui öise jaheduse eest ning tegelikult elab suur osa Keenia külade inimestest just neist leidlikest vahenditest ehitatud onnides.

Savimaja ja maasai poiss.
Savimaja ja maasai poiss. Foto: Aime Jõgi

Lapsi on Keenias harukordselt palju.

Rannikulähedase hotelli kõrval märkasin teismelist tüdrukut Mariat, kui sealt bussiga mööda sõitsime. Ühel jalutuskäigul küsin, mida ta teeb seal.

Keenia tüdruk purustab koralle, et neid ehitustele müües raha teenida.
Keenia tüdruk purustab koralle, et neid ehitustele müües raha teenida. Foto: Aime Jõgi

Maria peenestab haamriga korallkive. Ta selja taga kõrguv hunnik on umbes kahe nädala töö. Kui tal veab, leidub autojuht, kes on nõus selle koorma talt ära ostma ja mõnele lähedalolevale ehitusele viima.

Käsitsi peenestatud dekoratiivset kivipuru kasutatakse rikaste inimeste majaseintel ja müüridel viimistlusmaterjalina. Maria saab oma ränga tööga kuhjatud koorma eest umbes 40 eurot.

Veel kohtumisi. Ühe ärinaisega trehvasin hotelli lähedal. Lõunamaa õhtud lähevad varakult pimedaks. Nägin ta näojooni vaid sel hetkel, kui fotoaparaadi välk need nähtavaks tegi. Ja siis oli jälle kogu ümbrus kottpime.

Müüb iga päev turistidele kirevaid rätikuid. Keenia, Diani rannas.
Müüb iga päev turistidele kirevaid rätikuid. Keenia, Diani rannas. Foto: Aime Jõgi

Aga too naine seisatus otsekohe, kui sai aru, et soovin temast pilti teha. Ta tänas mind. Et teda üldse tähele panin ja sellega ta olemasolu väärtustasin. Ei küsinud pildistamise eest raha.

Kõigil meie kohaloleku päevadel Sentido Neptune Village hotellis, ootas see naine rannikul ostjaid. Kaldalähedasele liivapadjale oli ta roigaste vahele sidunud nöörid, millel tuules lehvivad rätikud atraktiivse vaatepildi lõid.

Lainetekohinas ja tuules lehviv müügilett. Diani rand.
Lainetekohinas ja tuules lehviv müügilett. Diani rand. Foto: Aime Jõgi

Turistid olid aga sellise kauba pakkumisest tüdinud ja ostsid harva. Õhtul mahtus naise «kauplus» kokku kahte pampu. Ühe pambu tõstis pea peale, teist kandis kaenlas. Kahjuks ununes temalt nimi küsimata.

Aga valgele inimesele päriselt ligitõmbav atraktsioon on hoopis kerge, paigatud purjega ookeanialus.

Selle trimaraaniga teevad kohalikud poisid turistidele sõite. Lainetel hoiavad selle tasakaalus pardast kahele poole seotud puust ujukid.
Selle trimaraaniga teevad kohalikud poisid turistidele sõite. Lainetel hoiavad selle tasakaalus pardast kahele poole seotud puust ujukid. Foto: Aime Jõgi

See on mangopuusse uuristatud lootsik käsitsiõmmeldud purjega Diani rannikuvees turistide viimiseks korallrahule ja tagasi. Keenia meestele hea äri, kuigi enamasti ei suuda teenusepakkujad ise seda paati omanikult välja osta, vaid peavad seda rentima. Valgelt inimeselt saadud raha läheb paljude vahel jagamisele.

Heaks sõbraks saime kapten JJ-ga. Mõõna ajal tegime temaga sõite korallrahule, mida tõusu ajal tunneb kaldalt ära kohana, kus võimsad ookeanilained murduvad. Aga mõõna ajal sinna minnes on seal võimalik vaadelda värvilisi kalakesi, kes madalikuks muutunud merepõhja korallide vahele lõksu jäävad.

Kapten JJ vasakul.
Kapten JJ vasakul. Foto: Aime Jõgi

Et neid kalakesi vaateulatuses hoida, tuleb hotelli hommikusöögilauast kaasa võtta kukleid ja saiapuru vette puistada. Kapten JJ muudkui toonitas, et saia ei tohi unustada, siis näed rohkem kalu. Ja lisas, et kui me järgmine kord jälle ta paati vajame, siis võtku me ka neile, laevnikele, mõni kukkel kaasa ...

Järgmine päev hotellist kaugemale jalutades kohtusime külas aga noormehega, kes end giidiks pakkus, lubades viia, kuhu iganes soovime. Kui kinnitasime, et me ei vaja giidi ja saame ise hakkama ning soovime olla omapead, lunis ta ikka, veel ja veel. Lõpuks väsis.

Tänaval ligitükkiv ja isehakanud giid.
Tänaval ligitükkiv ja isehakanud giid. Foto: Aime Jõgi

 «Ma ei ole täna midagi söönud,» sõnas ta lõpuks. «Tööd on raske leida. Ma ei saa abielluda oma kallimaga ega elada koos oma lapsega sellepärast, et ma nii vaene olen. Mul ei ole karja ega pulmade tegemiseks raha ...»

Me andsime talle sajalise, et ta meil enam kannul ei käiks. Keenia šilling on odav raha ... Aga ega seda eksootilise kujundusega kupüüri ära andes kohe ju taju, kui odav see on. Noormees jäi sajalist näppude vahel keerutama ning vaatas meile küsivalt ja samal ajal imestades otsa. Siis selgitas, et selle eest saab ta vaid pisut maisijahu osta, aga kui ta tahab ka köögivilja, siis sellest enam ei jätku. Me andsime talle teise sajalise veel. Pärast arvutasime – sada šillingit on vähem kui euro, umbes 80 senti.

Aga päris kõigeks ei olnud ma ikkagi valmis.

Keenia tüdrukud. Kas oled minu sõber, küsis tüdruk ja vaatas otse silma.
Keenia tüdrukud. Kas oled minu sõber, küsis tüdruk ja vaatas otse silma. Foto: Aime Jõgi

Ühel päeval seisame Ukunda linna lähedal külas keset tolmust kooliõue ning tunnen, kuidas üks käsi mu pihku puges.

«Palun, anna midagi ... Natuke süüa või kommi,» ütles käe otsas rippuv tüdruk. Teised väikesed kaunitarid seisid kobaras ta ümber. Just nemad olidki nõuks võtnud mu südame murda.

«Kas sa oled mu sõber?» raputas tüdruk mu kätt. Noogutasin, muidugi olen.

Et õpikuid ei jätku, kirjutab õpetaja olulised peatükid suurele paberile ja kleebib tahvli kõrvale seinale. Nii on korrutamise ja jagamise reeglid lastel silma ees.
Et õpikuid ei jätku, kirjutab õpetaja olulised peatükid suurele paberile ja kleebib tahvli kõrvale seinale. Nii on korrutamise ja jagamise reeglid lastel silma ees. Foto: Aime Jõgi

Mkwakwani koolis õpib 1400 last ja õpetab 30 õpetajat. See on kaheksaklassiline riigikool, mis on mõeldud vaesemate perede lastele. Sellise kooli ühte klassiruumi peab mahtuma 50 kuni 70 õpilast ning neil on omavahel jagamiseks vaid mõned komplektid õpikuid. Puudus on kõigest.

Riik annab ühe lapse koolitamiseks aastas 10 000 Keenia šillingit ehk laias laastus 10 eurot. Kooliõuel paikneb roigaste alla ehitatud väliköök, lõunat keedetakse siis, kui keegi on koolile toiduaineid selleks annetanud.

Kaev kooli õuel. Kõrval roigaste all oli kustunud tulease, mis täitis köögi aset päeval.
Kaev kooli õuel. Kõrval roigaste all oli kustunud tulease, mis täitis köögi aset päeval. Foto: Aime Jõgi
Keenia kooli köök.
Keenia kooli köök. Foto: Aime Jõgi

Sel päeval ei olnud katla alla tuld tehtud.  

Kooli direktor Said Athuman leiab alati aega valgete inimeste jaoks, keda ookeani kaldal asuvast hotellist nende kooli ringsõidule tuuakse. Neid inimesi ei ole kunagi korraga palju, aga neil on enamasti palju küsimusi ning nad võib-olla aitavad natuke.

Direktor Said Athuman (vasakul) seisab ajalehelugudest kokku pandud stendi ees ja jutustab oma koolist. Paremal hotellist meiega kaasa tulnud giid Gambo.
Direktor Said Athuman (vasakul) seisab ajalehelugudest kokku pandud stendi ees ja jutustab oma koolist. Paremal hotellist meiega kaasa tulnud giid Gambo. Foto: Aime Jõgi

Direktori laual lebab puuoks, mida ta kasutab kaardikepina siis, kui osutab oma selja taga olevale stendile. Sein on täis riputatud ajaleheväljalõikeid ja fotosid, mis jutustavad heategijatest kõikjalt maailmast.

Turistid on kaasa toonud vihikuid ja pliiatseid. Õpetaja hõikab lapsi nimekaupa välja ja jagab tublimatele neid kingitusi. Klassipingid on samuti keegi kunagi annetatud, peal annetajate nimed.

Üks sakslastest abielupaar on kaasa toonud kolm paari ketse.

Keskel istuv tüdruk on üks õnnelikest ketsiomanikest.
Keskel istuv tüdruk on üks õnnelikest ketsiomanikest. Foto: Aime Jõgi

Lapsed vaatavad õhinaga õpetaja poole, kellele antakse võimalus. Läheb hulk aega, enne kui suahiili keele õpetaja leiab klassist üles need, kellele jalanõud jalga passivad. Üks laps proovib ja 30 ootavad järjekorras. Kõik on paljajalu!

Ka turistide grupi kooli toonud giid Gambo aitab annetatud jalavarjudele õiges suuruses laste jalgu sisse leida.
Ka turistide grupi kooli toonud giid Gambo aitab annetatud jalavarjudele õiges suuruses laste jalgu sisse leida. Foto: Aime Jõgi

Direktor Said Athuman ulatab kohtumise lõpul külalistele visiitkaardid. Paberilipikul on aadress: Mkwakwani Primary School, Box 138, Ukunda 80400, Kenya.

Tagasi üles