Vahur Kalmre: mõtisklus X-faktorist

42. Tartu Maraton (pildil Vahur Kalmre). Foto: Kristjan Teedema / Postimees

Laupäevases AKs arutles suusaõppejõud Kaarel Zilmer pikalt Tartu suusamaratoni üle, kasutades oma juhendatava üliõpilase uurimistöö andmeid. Selles töös on üliõpilane Jakob Remmel püüdnud leida ka põhjusi, miks just Tartu maratonist sai suur ja tuntud suusaüritus.

AK artiklis on neist nimetatud tippsuusatajate kaasamist, Otepää MKga ühise sünergia tekitamist (kuigi maraton oli olemas ammu enne Otepää maailmakarikaetappi) ning näiteks ilmaolude kiuste maratonist siiski positiivse kuvandi loomist ja hoidmist. Aga ka julget ja kaugele ulatuvat tulevikuvisiooni. „Et asi aga pisut müstilisem oleks,” kirjutab Zilmer, „siis lisab Jakob Remmel põhilisi tegureid loetledes ka nn X-faktori, mis määras ehk selle, et just Tartu maratonist sai Eesti suurim ja tunnustatuim suusaüritus, mitte näiteks Keila maratonist.”

Ma arvan teadvat, mis oli see X-faktor!

See oli suurelt mõtlemine. Ja üks teine asi veel, aga selle ma ütlen välja kõige lõpus. Kui järele mõelda, siis tegelikult üks kolmas asi ka.

Nii et suurelt mõtlemine. Juba maratoni väljamõtlemise aegne legend enne aastat 1960 räägib, et tõukeks sai ajalehest loetud artikkel Vasaloppetist. Miks me ei võiks siinsamas teha midagi sarnast, olevat tookord mõelnud Herbert Abel, Tõnu Luik ja Jüri Kaljusto. Seega seati juba algusest peale niisugune üle jõu käiv eesmärk, et ainult nii – ja ainult nii! – saabki midagi suurt sündida.

Kui 1980. aastal maraton ümber pöörati ja Otepäält Tartusse ning järgmisest aastast peale Elvasse sõitma hakati, sai kolme mehe kunagine hull mõte juba reaalsema sihi. Kõigile suusatajatele anti stardinumber, kõik said protokolli kirja aja ja koha. Vasaloppetiga võrdseks muidugi niipea ei saadud, kuid tasapisi hakkas Tartu maraton soomlaste Finlandiahiihtole lähenema küll.

Just need kaks sõitu olidki Tartu maratoni korraldajatele eeskujuks, sest mõne aasta pärast pääseti neid juba ka oma silmaga vaatama. Sealt saadi palju ideid ning paljud neist – oli ju ikkagi kaheksakümnendate keskpaik, mäletate, mis riigis me siis elasime! – hakkasid tasapisi ikkagi teoks saama.

Kui tookordne korralduskomitee propagandatalituse ülem tuli ühel koosolekul välja ideega, et ka Tartu maratonil peaks olema värviline ja piltidega lõpuprotokoll nagu Finlandiahiihtol, olevat korralduskomitee esimees, tookordne Tartu parteisekretär Arno Almann öelnud: „Kas Kalmre tahab siin meil Läänt järele teha!” Tegelikult oli see öeldud nii tunnustavalt ja ergutavalt, et Tartu maraton saigi oma paksu ja piltidega – ei mäleta, aga vist kaante peal oli ka värvi – protokolli. See on vaid üks näide.

Nii oli juba siis Tartu maratoni tegijatel eesmärk mitte olla parem ainult Murmanski või Moskva maratonidest, mida samuti vaatamas käidi, vaid olla võrreldav just Soome, Rootsi ja Norra maratonidega. Hull eesmärk, aga ainult nii – ja ainult nii! – sünnivadki suured asjad.

Sama lugu oli ka maailma pikamaasuusatamise sarja Worldloppetiga, kuhu kõige innukamalt tõmbasid ja tõukasid Tartu maratoni just Finlandiahiihto korraldajad Risto ja Leila Rytökoski.

Ka see protsess algas palju varem kui „Eesti taasiseseisvumise järel pürgis see innukalt ka Worldloppeti tippmaratonide hulka”, nagu kirjutab AKs Kaarel Zilmer. Tõsi, Tartu maraton sai Worldloppeti liikmeks 1994. aastal, kuid minu arhiivis on esimene kiri sellise ideega Euroopasse Worldloppeti korraldajatele juba kevadest 1990.

Juba siis oli meil tekkinud idee Tartu maratonist kui tulevasest maailmasarja liikmest. Kuigi pidime Austriasse Robert Steinerile, kes tegeles Worldloppeti organisatsioonis just uute maratonidega, kirjutama, et „suured probleemid on meil majanduslikku laadi ning kindlasti on ka Austria televisioon vahendanud uudiseid Eestist, kus räägitakse kütusekriisist ja toiduainete kriisist”.

Seega oleks üks X-faktor kindlasti suurelt mõtlemine (olenemata oludest). Kolmas X-faktor on Tartu maratoni rada, mis asetsevat looduses nii hästi, et 1986. aastal siin käinud Finlandiahiihto pearajameister tahtis selle kohe ... ära osta.

Aga see teine X-faktor – äkki see kõige tõelisem X-faktor –, mis määras selle, et just Tartu maratonist sai see, mis loo alguses juba kirjas, see teine ... on see, et maraton sündis ja seda korraldatakse just Tartus. Tahtmine olla milleski väga suur ja parim ning selle heaks ka kõike välja pannes tegutseda, ja seda ka kõiki ja kõike kokku võttes suuta, ongi just selle linna trump.