Pille Villems, Margus Pedaste: ülikoolid ja koolid vajavad head koostööd

FOTO: TPM

Ülikoolide vahel jagatakse vastutusvaldkondi, haridusvaldkond, sh õpetajakoolitus, vajab kvalitatiivset hüpet, aineõpetajate koostöö peab suurenema, õpilased vajavad individuaalsemat lähenemist, koolimeeldivus peab paranema, koolipäev oma argimuredega on avalikkuse ette rebitud jne. Nende  teemadega on haridusvaldkond viimasel ajal tähelepanu köitnud.

Muudatuste vajadusest õpetajakoolituses ja haridusalas laiemalt räägitakse praegu palju. Tartu Ülikool on võtnud vastutuse ja astumas samme õpetajahariduse kvaliteedi parandamiseks, nähes seejuures vajadust tuntavalt tihedamaks koostööks koolidega. Koostöös peitub võti, mille õiges suunas pööramisel võidavad ülikool, kool ja laiemalt meie kõigi tulevik. Seetõttu on mõistlik paari aasta jooksul küpsenud kavasid laiemalt tutvustada.

Kust king pigistab?

Õpetajatelt võib kuulda, et neil ei jätku aega rohkete uute ülesannete täitmiseks ja õpetajaid ei valmistata küllalt hästi ette praktiliseks tööks.

Suheldes lapsevanematega saame teada, et õpetajaameti keerukust ja tähtsust ei mõisteta sageli õigesti.

Pidades nõu teadlastega ilmneb, kui vaevaline on tänapäeva pedagoogiliste tõekspidamiste rakendamine. Rääkides õpilastega ilmneb tihti lõhe nende poolt oodatava ja õpetaja pakutava vahel.

On selge, et kõiki neid muresid on vaja lahendada ja edusoovist kantuna peame otsima uut laadi võimalusi koostööks. Meil on vaja väikest hulka koole, kus välja töötada ja katsetada uusi ideid, sest uuenduste viimine kõigisse koolidesse korraga ja teadusliku katsetamiseta on Eestis küll levinud, aga teaduslikult ja ka rahaliselt ebamõistlik.

Eriti teravat kriitikat on saanud tõsiasi, et vähemalt viimase paarikümne aasta jooksul ei ole Eesti ülikoolide pedagoogilise praktika korralduses ja kvaliteedis tehtud olulisi süsteemseid uuendusi. Laiemalt kurdetakse teooria ja praktika napi sidususe ning haridusuuringute vähesuse ja vähese rakendatavuse üle. Ülekoormus on levinud nii koolis kui ka ülikoolis.

Samas on õpilaste ja üliõpilaste arvu vähenemise tingimustes mõlemal pool jõudnud kätte aeg mõelda sellele, kuidas kvantiteedilt tagasi lõigates rõhuda kvaliteedile.

Aruteludest Tartu Ülikoolis, koolide ja teiste kõrgkoolidega ning mujalgi on välja kasvanud lahendus: me vajame uut tüüpi koole, mis oleksid keskendunud koostööle ülikoolidega ja võiksid õpetajate, koolijuhtide, tugipersonali ning õppejõudude ja teadlaste koostöös luua uuendusi ehk innovatsiooni õppe-, teadus- ja arendustöö kaudu. Vaja on innovatsioonikoole.

Uus hingamine koolile

Innovatsioonikool on tavaline kool, mis võtab ühiskonnas erilise rolli ja sellega kaasneva vastutuse haridusinnovatsiooni loomisel. Mõistetavalt peab sellises koolis olema ühel õpetajal keskmisest vähem tunde, et vabaneks aega Eesti hariduselu edendamiseks.

Innovatsioonikoolis peavad õpetajad, tugispetsialistid ja juhtkond tegutsema kui üks meeskond, mis spetsialiseerub näiteks õpetajate esma- või täienduskoolitusele, pedagoogilise praktika läbiviimisele, uue õppevara loomisele ja katsetamisele, rakendusliku väärtusega teadusuuringutele jne.

Innovatsioonikoolidest moodustuks võrgustik, kus erinevad partnerid saavad võtta paindlikult rolle vastavalt nende eripärale ja ühiskonnast tulenevatele vajadustele. Nende täitmisel on põhiroll spetsialiseerunud õpetajatel-õppejõududel.

Innovatsioonikoole on vaja lähtudes erinevatest õpetajakoolituse valdkondadest (lasteaiad, algkoolid, põhikoolid, gümnaasiumid, kutseõppeasutused, erivajadustega õppijate koolid) ja vajadusest pakkuda õppijatele mitmekülgset ettevalmistust (linnakoolid, maakoolid, suured koolid, väiksed koolid).

Oma osa on ka innovatsioonikooli õpilastel ja nende vanematel, keda kaasataks tavalisest palju sagedamini haridusuuenduste loomisse ja katsetamisse. Nii tekib innovatsioonikoolidest ja ülikoolidest uudne terviklik õppimis- ja õpetamiskogukond.

Ülikooli õppejõud ja kooliõpetajad läbivad ühiseid koolitusi teadmiste ja arusaamade ühtlustamiseks. Innovatsioonikooli staatus annab koolile uue hingamise ning on tõsiseks katsumuseks kogu kooliperele.

Selle kooli õpetaja peab olema eriti hoolas oma erialase kompetentsuse suurendamisel, hoidma end kursis tänapäeva pedagoogikaga, rakendama uusimaid tehnilisi lahendusi ja pedagoogika teadustulemusi ning panustama ise valdkonna õppe-, teadus- ja arendustöösse.

Innovatsioonikooli juhi ülesanne on muuta töökorraldust ning siduda praktiline tegevus teadus- ja arendustööga. Koolilt tervikuna on oodatud uuendusmeelsust, avatust väljakutsetele ja uutele ideedele. Loodetavasti on selline hea kool ootuspärane ka paljudele õpilastele ja nende vanematele.

Üliõpilase teine kodu

Tartu Ülikool näeb innovatsioonikoolides ka võimalust suurendada õpetajakoolituse praktikakesksust: praktika saaks toimuda paindlikult ja hajutatult õpingute kestel.

Tihe kontakt kooliga aitab üliõpilasel tunda end koolipere liikmena, aimu saada koolist kui elavast organisatsioonist ning mõista õpetaja rolli ja identiteeti.

Lisaks saab üliõpilane koolist mentor-õpetaja, kes on tema juhendaja kõigi õpetajaõpingute ajal. Innovatsioonikoolist saab üliõpilasele justkui teine kodu, mentor-õpetajast aga «teine ema» või «teine isa».

Üliõpilane täidab praktika käigus ülesandeid küll erinevate õpetajate juures, kuid mentor-õpetaja on see, kes saadab, juhib, suunab ja toetab üliõpilast kogu praktikaaja. Temale võib kurta muresid, temaga  jagada õnnestumisi ja saada tagasisidet.

Ülikooli poolt toetab praktikal üliõpilast mentor-õppejõud. Ühiste arutelude kaudu liigutakse sünergia poole ning sidustatakse teoreetilised teadmised praktikaga koolis. Individuaalne ja pidev tagasiside aitab kaasa enese ja teiste analüüsi kaudu õppimisele ning suurendab kutsekindlust.

Edukas katse

Käesoleval õppeaastal on Tartu Ülikooli ja Tartu Kivilinna gümnaasiumi meeskond katsetanud innovatsioonikooli ideed eelkõige uue praktikamudelina.

Katsesse kaasatud üliõpilased alustasid praktikaga Kivilinna koolis kohe õpingute esimesel nädalal. Praktikapäevad andsid võimaluse tutvuda kooliga, vaadelda klasse ja õpilaste tegevust ning õpetajaid, nende metoodikat, lähenemisi, nippe ja reegleid.

Üliõpilased tõdesid, et õpetajad on õpilasi toetavad, kuid neil on ka kindlad reeglid ja nõudmised. Silma jäi õpilaste aktiivsus tundides. Õpilased on uudishimulikud ning küsivad huvitavaid ja teemakohaseid küsimusi. Positiivselt üllatas poiste aktiivsus mõnes põhikooli klassis.

Koolist on üliõpilastele jäänud positiivne mulje – seal on palju arenguvõimalusi nii õpilastel kui ka õpetajatel. Arutelud mentori-õpetajaga aitavad mõista koolis toimuva tagamaid ning saada kiiret ja professionaalset abi probleemide tekkimisel. Selgeks on saanud seegi, et õpetaja koolipäev ei piirdu kaugeltki tundide andmisega.

Üliõpilased arvavad, et kohe kutseõpingute alguses koolis praktikal viibimine toetab õpetajaks kujunemist. Ülikoolis õpitakse küll teoreetiliselt kõike seda, mida õpetajaks olemiseks on vaja, kuid tõelise pildi õpetajakutsest saab koolis praktikal viibides. Või nagu üks üliõpilastest ütles: «Koolis olles saan ma aru, mida õpetajaamet tegelikult tähendab.»

Tartu Ülikooli innovatsioonikooli projektis osalenud õpetajad, kooli direktor, õppe- ja arendusjuht ning ülikooli õppejõud-teadlased-üliõpilased leiavad, et uus mudel loob aluse üksteiselt õppimisele ja aktiivsemale kolmepoolsele koostööle.

Kokku saadakse koolitusteks, aruteludeks, tagasisidestamiseks ja arendustegevuseks. Suureneb peretunne – vaadeldakse üksteise tegemisi, jagatakse kogemusi, rõõme ja muresid, tuntakse huvi teiste tegevuse vastu, suheldakse ausalt ja avatult.

Peagi selguvad täpsemalt ka õpilaste ja nende vanemate arvamused, kuid usume, et uuendused teevad nendegi igapäevase elu vaheldusrikkamaks ja põnevamaks.

Senine edu lubab alustada järgmist etappi, kus valitakse välja suurem hulk koole, et kujundada innovatsioonikoolide võrgustik ja tuua märgatavaid uuendusi Eesti haridusellu.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles