Elus hoiab vaid sügav viha

Vennad on täies hoos: Coleman (Karol Kuntsel, vasakult) ja Valene (Andres Mähar).

FOTO: Sille Annuk

Laupäeval kattis Kagu-Eestit justkui kokkulepitult paks udu. Oli lörtsine, mudane ja külm õhtu. Ilm oli suisa ilge. Sadamateatris puges rõskus vargsi kontidesse.

Paremat sissejuhatust Tanel Jonase lavastatud «Üksildasele läänele» olnuks raske leida. Üks Martin McDonagh’ psühholoogilise draama peategelasi on vaieldamatult ka ilm.

Iiri lääneranniku trööstitus ja jumalast hüljatud külakeses üritavad elu ja iseendaga hakkama saada teineteist vihkavad vennad Valene (Andres Mähar) ja Coleman (Karol Kuntsel) ning nende moraalse palge või õigemini selle puudumise pärast muret tundev katoliku preester Welsh (Riho Kütsar).

Veidi värvi toob nende hallidesse vihmamärgadesse päevadesse ilusate silmadega Tüdruk, õige nimega Mary (Kristiina-Hortensia Port).

Elu pole kõrges hinnas

Leenane’is (mis on kolme McDonagh’ näidendi tegevuspaik) tunnevad kõik kõiki ja kõike peetakse meeles. Juuakse, kakeldakse, käiakse kirikus ja matustel ega hoita inimelu just eriti kõrges hinnas.

Karmides oludes ellu jäämiseks on vaja kas sügavat vihkamist, armastust või vähemalt usku ja lootust. Vennad toituvad vihkamisest, Mary lootusest, kuid isa Welshil pole midagi. Just seetõttu tundub Leenane talle talumatult üksildane ja võõras. Suutmata oma koguduse hingede eest hoolt kanda, paneb ta viimase abinõuna kaalule omaenese hinge.

McDonagh’ näidendid on tuntud oma terava psühholoogilise närvi ja valusa teksti poolest. Jonase lavastuses domineerivad Colemani ja Valene´i vahelised pinged ning viimase piirini viidud julmus.

Lapsikust närimisest ja näägutamisest kuni tarretava verejanuni mängitakse kogu tunneteskaala läbi. Destruktiivse loomusega Coleman laseb oma­enese isa maha, hävitab venna pühakujud ja lõikab maha ta koera kõrvad. Noorem vend Valene pressib välja, mõnitab, alandab ja manipuleerib.

Karol Kuntsel ja Andres Mähar teevad valusad, vihased ja nugateravad rollid. Nad piiravad teineteist, otsivad kohta, kuhu mõni valus sõna või tegu torgata, ründavad selja tagant, sõimavad avalikult ja sõnu valimata, kaklevad, peksavad, lõhuvad ja vihkavad kõigega, mis neil on. Publikusse lendab higi, sülge ja vihapisaraid.

Kuntseli roll on ehk grammi võrra intensiivsem, Mähari oma selle võrra jälle nüansirohkem ja tundepeenem. Tasakaalustajana selles nugademängus on isa Welshi vaikne sünge kuju. Rikka sisemaailma ja abitu olekuga alkohoolikust preestri roll annab Kütsarile võimaluse näidata end parimast küljest.

Küps kunstnikutöö

Lavastusele teeb au ka Iir Hermeliini küps kunstnikutöö.

Vendade räpase poissmeesteelamu massiivsed sakraalsed müüritised, pudenevad haiglarohelised kahhelkivid, inimlik viletsus kehastunud plastist jumalaemakujudes ja nõudepesulappides. Porised kingad, vihmamärjad mantlid, Colemani väljaveninud räpane kampsun ja teenekad dressipüksid ning Valene´i muserdatud ülikonnad.

Iga pisimgi detail on täpselt omal kohal. Tekib atmosfäär, kus võib lausa haista pesemata nõude ja märgade jalanõude läppunud lõhna, kuulda krohvi seintes murenemas, kilki öösiti laulmas ja niiskes pimeduses salaja sosistatud palveid.

Peale esietendust tihkes kleepuvas udus autoga koduteed otsides mõtlesin, mis on see, mis iiri kultuuri eestlastele nii südamelähedaseks teeb. Tõdesin, et üks faktor peab kindlasti olema ilm. Inimesed, kellel on kogu aeg külm, pime ja märg, tunnevad üksteisega paratamatult teatavat solidaarsust.

Ühendav lüli on ka suured kurjad naabrid idas ja kõik need koledad asjad, mis nad meiega on teinud. Märksõnaks võib olla ka alkohol (sageli ise pruulitud). Sada ja üks toitu kartulitest. Villased sokid ja kampsunid. Patriotism. Pori.

Esietendus

• «Üksildane lääs» esietendus 9. veebruaril Sadamateatris.

• Lavastaja Tanel Jonas, kunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Jaanus Moor.

Tagasi üles