Urmo Mets: ka ruumi saab taaskasutada

Urmo Mets Foto: SCANPIX

Kirjutan seoses 7. veebruaril Tartu Postimehes ilmunud looga Jaan Tõnissonile kuulunud maja ebaseaduslikult hõivanud noorte väljatõstmisest. On nörritav lugeda, et Tartu linn, kes ei suuda ehitada nüüdisaegset noortekeskust, ei suuda ka näha potentsiaali noorte kodanikualgatuses ja nende vajadust suhtekorralduse abi järele.

2012. aasta kevadel ilmselgelt positiivse eesmärgiga Anna Haava 7a maja hõivanud noored andsid nii linnale kui ka majaomanikule teada oma tegevusest ja plaanidest, püüdes sel moel astuda esimene samm tegevuse legitimeerimiseks. Tol korral linn ei sekkunud, sest eraomandi kaitse ei kuulu linna kohustuste hulka.

Väärika ajaloo ja arhitektuuriga, kuid laguneva kultuuripärandi omanikul aga ei paistnud maja vastu selget huvi olevat, ei tol korral ega ka varem.

Lagunemise teel

Pärast majas 12. jaanuaril juhtunud õnnetust kütteseadmega tundis linn (aga mitte omanik) moraalset vastutust sekkuda. Ei ole midagi lihtsamat, kui valida lahenduseks ebaseaduslike hõivajate väljatõstmine. Ajakirjanduses põhjendati seda murega noorte ja hoone säilimise pärast.

Kahjuks ei suuda omavalitsus näha kodanikualgatuse potentsiaali. On selge, et tühjana ja kütmata seisev hoone liigub lagunemise, mitte säilimise teed. Hõivajad on kirjeldanud, kuidas eest leiti kodutute tehtud tulejälgi ning katkisi aknaklaase.

Ei ole harvad juhud, kui kodutud pakasega hõivatud majadesse sisse põlevad. Tühjalt ja omaniku huvita määnduv hoone on ilmselgelt ohtlikum kui kellegi järelevalve.

Elame ajal, kus räägitakse palju noorte raskustest tööturul. Noored, kes on suutelised käima tõmbama ühiseid väärtusi hindava kommuuni, saavad oma tegevuse kaudu hindamatu praktika suhtekorralduses ja juhtimises.

See kogemus aitab neil end teostada ning leida lihtsamini tee ka ühiskondlikule areenile. Noortele sellise kogemuse andmist võiks vaadata kui investeeringut ühiskondlikku kapitali kõige laiemas mõttes.

Noorte algatuses võib näha ka võimalust üht piirkonda aktiveerida. Kui nende tegevus saab jalad alla, ei jää see märkamata ja kaugemalegi levimata.

Uued võrsed

Kodaniku algatatud linnakultuuril on tavaks ajada võrseid nagu metsikul võsal. Juba on lehes kirjutatud nende korraldatud Vaba poe tegevusest, mis põhineb rohelise ringluse põhimõttel «too, mida saad, ja vii, mida vajad».

Ei hakka siin pikemalt rääkima kodanikualgatuse soosimise pikemaajalisest positiivsest mõjust, sellekohast teavet leidub niigi.

Vähemalt mina leian siit sama positiivse programmi kui erakonnad pakuvad valimiseelsetel aegadel. Miks me siis nii lihtsat skeemi ellu ei vii?

Oleme harjunud taaskasutama taarat, paberit ja riideid. Miks mitte taaskasutada ruumi? Terves maailmas on häid näiteid õilsast skvottimisest, mis toob tulu nii pinna omanikule, skvotterile kui ka piirkonna elanikele.

Omanik saab skvotterite abil oma kinnisvarale tasuta hooldus- ja ehk ka arendusteenuse, skvotterid saavad tegelda loomingulise eneseteostusega ning piirkond võidab oma tegevuskeskkonda väärtustava inimvõrgustiku ja avalike sündmuste tekkega.

Linnal ei oleks siin vaja teha muud kui algatada omaniku ja noorterühma legaalse leppe sõlmimine ja kõik võidavad. Sõlmida näiteks fikseeritud ajaks kasutusleping ja panna paika maja kasutustingimused, mis arvestaksid nii omaniku kui ka linna huve.

Õnnetusjuhtum kütteseadmega on küll kurb, kuid samas ei tohiks keegi kahelda, et aktiivsust üles näitavad 20–30-aastased noored on võimelised enese ja teiste eest vastutama.

Samal teemal: «Noored hõivasid Tõnissoni maja», TPM 4.5.2012, ja «Tartu linn tõstab maja hõivajad välja», TPM 7.2.2013.