Annelinna kunstmurul müttavad 2001. a sündinud FC Santose poisid on trenni teinud paar aastat. Pall on tuttav ja reeglid ka. «Nad juba teavad, mida teha,» kirjeldab peatreener ja FC Santose juht Meelis Eelmäe.
Võit pole tähtis, tähtis on osata jalgpalli mängida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Santoses treenib üle kaheksasaja lapse. 400 ringis käib staadionil treeningurühmades, viiesaja ümber on neid, kes saavad lasteaedades esimesi jalgpalliteadmisi. «Liikumine, koordinatsioon jne. Pall on sees vähemalt pooltes harjutustes,» kirjeldab Eelmäe.
Kui poisid juba staadionile tulevad, on pall olulisim vahend. Väljakule tulnu võib ennast juba mängumeheks pidada? «Pisut nagu võib,» sõnab Eelmäe. «Eks me võtame siia ka kõiki, kes tahavad. Santos on eelkõige jalgpall kõigi jaoks. Ja loomulikult võimalus ka tippsporti jõuda.»
Kuni 7-aastased treenivad kaks korda nädalas, alates 8. eluaastast higistatakse platsil juba kolm korda nädalas. Lasteaiaealised korra nädalas.
Mitu treenerit
Lapsi juhendab alati mitu treenerit. «Üritame hoida kuni 8. eluaastani vähemalt kaks treenerit. Ja rühmad hoiame mitte suuremad kui 14 last,» ütleb Eelmäe. «Põhjus lihtne – et treener jõuaks lasteni. Nii näeb treener, mida lapsed teevad, jõuab nende vigu parandada.»
Poistega, kes Tartu Postimehe pilgu ja pildimasina ette jäid, tegeles sel päeval koguni kolm treenerit. Eelmäele lisaks Janar Sagim ja Ragnar Tiideberg.
Jalgpall meeldib – sellepärast tulin trenni, seletavad poisid. «Võistlustel käime. Lätis ja Soomes. Viimane võistlus oli Sauel,» räägivad noored mängumehed. Kui vutipoiste tulevikueesmärke küsida, hõigatakse vastuseks: «Tippklubisse tahaks jõuda! Eesti koondisse! Välismaale ei taha!»
Kui poiste eeskujude või iidolite vastu huvi tunda, on esiotsa vaikus. «Leonardo …» venitab üks.
Teine poiss pakub Beckhamit. «Mul on kah Teivi Bekkam,» hõikab ruttu kolmas, kutsudes oma hääldusega esile sõprade naerupahvaku. «Mul ei ole eeskuju,» sõnab neljas, andes mõista, et on ise tegija.
Noored tegijad sibavad palliga triblades edaspidi ja tagurpidi murule pandud tähiseni. Poisid on parajad rüblikud, nii et treeneritel tuleb neid aeg-ajalt korrale kutsuda.
«Kui sa pallita oled, siis ei saa linnulaulu kuulata,» hõikab treener, «äkki teine mees annab söödu!»
Eelmäe sõnul on Skandinaavias laste valik sedavõrd suurem, et treener ei pea tegelema korra hoidmisega. «Meie siit ühtegi poissi minema lükata ei saa, nendega, kes on andekad, tuleb kõigiga tööd teha,» ütleb ta.
«Et areneda, peavad nad kogu aeg harjutusi tegema, mida nad mitte alati hea meelega ei tee,» kirjeldab Eelmäe. «Igavaks läheb ju nagu lastel ikka.»
Rootsis Brommarpojkarna klubi treeningul nägi Eelmäe, kuidas 45 minutit järjest tehti üht harjutust, lapsed olid tüdinud, aga mitte üks poiss ei teinud ühtegi lollust.
Rahvusvaheline kogemus
«Sirge jalaga ei ole keegi! Vahepeal vaatad seljataha ka,» kostab väljakult. «Milline on jalapealne? Jalapealsega lööd tagasi!»
Santosel on väga head rahvusvahelised suhted paljude tippklubidega Baltikumist, Loode-Venemaalt ja Rootsist-Soomest. Inglismaalt suheldakse Histoni jalgpalliklubiga.
Nii saavad lapsed kvaliteetseid võistlusi. Lapsed näevad taset, kuhu nad peavad jõudma. «Tähtis on see, et oleksid erinevad vastased,» ütleb treener. Iga uus vastane on uus kogemus, igal riigil on oma jalgpallikultuur.
«Aastakäigust 2001 loodame saada satsi, millega saame korralikult Skandinaavia võistkondadele vastu,» lausub Eelmäe. «Peterburile on raske vastu saada.»
Eelmäe rõhutab, et tegelikult ei ole selles vanuses poistega eesmärk ilmtingimata võita. Eesmärk on õpetada lastele jalgpalli mängimist.
«Me ei osale ka erinevalt teistest Tartu klubidest enne Eesti meistrivõistlustel, kui poisid on 14.-15-aastased,» ütleb ta. «Mängime rahulikult sõprusturniire.»
Vägisi punnitamine ajab tema hinnangul lapsel jalgpalli mängimise isu ära – Santosel ei ole isu laste vutiisu peletada.
Poistel läheb jalgpallimänguks. Tõsiseks ja emotsiooniderikkaks. Mänguks, kus pallist möödalöök toob pisarad ja värav ovatsioonid.