Paraja hämmastusega lugesin eile sõnumit, et Kuusalu vallas ligi 15 hektarit haaranud tulekahju, mille lämmatamiseks pidi kohale saatma 13 kustutusmasinat, põhjustas Scouts-pataljoni laskeharjutus tankitõrjekompleksist Milan.
Repliik: võta tikk ja pea aru
30. aprill 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tahtmata sugugi pisendada laskeharjutuste tähtsust Eesti julgeoleku seisukohalt, tahaksin ometi küüniliselt küsida, kas riigikaitsjad poleks tahtnud kolm-neli päeva oodata – ehk oleks õnnestunud sadu hektareid maastikku ja metsa söestada ning tuhastada? Niigi suur tuleoht kasvab ju jõudsalt iga päevaga.
Oleme harjunud teadmisega, et maastikupõlengute taga on enamasti võrukaelte pahatahtlikkus või suvilaümbrust rookivate linnavurlede vilumatus tuletegemisel. Eesti armee eliitüksuselt eeldame aga ilmselt me kõik ainult häid kavatsusi ja ka küllaldast ettenägelikkust.
Kuid jällegi pole halba ilma heata. Kuusalu maastikupõleng, mis rullus üle polügooni lageraielankide ega kahjustanud märkimisväärselt kasvavaid puid, läkitas loodetavasti tuhandetele inimestele hoiatava sõnumi, mille võiks võtta kokku parafraasiga: võta tikk ja pea aru.
Käeulatuses on volbriöö oma tuletegemiskombega. Ja kahtlemata kasutavad paljud majaomanikud pühade ajal ning nädalavahetusel viimast võimalust eelmise aasta puulehed ja kuluhein oma kodu või suvila ümbert kokku kraapida. Kiiduväärt tööga kaasneb mõistagi suur kiusatus rämps põletada.
Et järgnevaist puhkepäevist ei kujuneks õudusunenäoga sarnanev tõelus pritsimeestele ega muule rahvale, peaks igaüks endalt küsima, kas saaks kuni esimese korraliku vihmani ajada läbi lahtise tuleta. Või kas oleks võimalik asendada mitmemeetriseid leeke loitev volbrituli hillitsetuma tuleasemega?
Pigem veidi kahvatum püha kui hävinud varast ning kaelasadavatest trahvidest sündiv nutulaul.