Lugeja kiri: mõte, mis võiks teoks saada

Martin Kutmani esimeste mälestusvõistluste avamisel julgesin välja käia tõesti ühe väga südamest tuleva mõtte: püstitada Tartu Ülikooli spordihoone kõrvale Kutmani mälestuseks tema skulptuur.

Miks just temale? Aga kes oleks temast parem eeskuju, et olla «Treener suure algustähega», nagu kutsus oma treenerit Kutmani viimane õpilane Anna Iljuštšenko. Kutman oli tulihingeline sportlane, mitmekordne Eesti meister ja rekordiomanik teivashüppes. Ta osales ka eakamana veteranide MMidel, tuli 75-aastaselt veteranide maailmameistriks ja 81-aastaselt Euroopa meistriks.

Minule on ta siiani meelde jäänud kui Õpetaja (samuti suure algustähega), juhendaja ja endine kolleeg, keda tõesti igal päeval võis kohata kas staadionil või spordihallis ja ikka oli tal stopper kaelas. Silme ees on hõbehallide juustega mees, kes näitas oma õpilastele ette kõrgushüppe tehnikaelemente, ise uljalt jala ja kätega õiget asendit võttes ja hooliigutusi tehes.

Eks Kutmani kuju mõte sai minu peas alguse teisest tuntud kergejõustikutreenerist – Fred Kudu seisab ju siiani Kääriku mäenõlval, kutsub ja innustab sportlasi harjutama-treenima, kõik kehakultuuriteaduskonna vilistlased on selle taustal pilte teinud.

Tartus on aga veel – ja loodan, et ka tulevikus – kehakultuuriteaduskond, kust peaksid välja kasvama uued Kudud, Kutmanid, Kullamid … Ja mitte üksnes teaduskraadiga teaduspublikatsioonide avaldajad, vaid lihast ja luust treenerid, kes ei karda olla oma õpilaste kõrval nii rasketel kui kergetel hetkedel, nii äripäevahommikul kui puhkepäevaõhtul.

Nähes mälestusüritusel nii rohkearvulist sportlas­konda, publikut, Martini õpilaste hulka ja sooja Martin Kut­mani perekonna toetust, oleks vist võimalik skulptuuri valmistamiseks ka raha koguda.

TÜ akadeemiline spordiklubi saaks luua kohase fondi ja kindlasti olen ka ise üks annetajatest.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles