Veera Sirg: vastuvõtmatu on kolistada ühest erakonnast teise

Veera Sirg

FOTO: Margus Ansu

Tartu volikogu vanim liige ja viimane rahvaliitlane Veera Sirg (78) naudib vabadust hääletada südametunnistuse järgi – sellist vabadust koalitsioonipoliitikutel tema sõnul ei ole.

Kuidas teil tervis on?

Tänan küsimast, tervisega on nii, nagu selles eas peabki olema. Aga elus ma olen.

Volikogus olete juba tükimat aega viimane rahvaliitlane. Kuidas see nii on jäänud?

See on tingitud sellest, et olen omajagu kindel inimene: kui midagi otsustan, siis seda ka teen. Minule on eetiliselt vastuvõtmatu sihuke asi, et kolistan ühest erakonnast teise. Rahvaliit oli mulle sümpaatne ning seepärast sinna astusingi.

Aga peale selle kohustavad mind ka Rahvaliidule antud hääled, isikumandaati mul ju pole. Teise erakonda ära minna ei ole minu arust eetiline.

Paljud rahvaliitlased on küll erakonda vahetanud, kes sotside juurde, kes Reformierakonda.

Eks see olene inimese iseloomust. Ka mind on kõik volikokku kuuluvad erakonnad oma ridadesse kutsunud. Ja korduvalt kutsunud. Kui Karel Rüütli läks sotside ridadesse, helistas ta mitu korda, et tulgu ma üle. Isegi Vasakpartei esinaine Malle Salupere on mind kutsunud.

Mis te ütlesite teisele volikokku pääsenud rahvaliitlasele Maie Pastikule, kui ta Reformierakonda astus?

Aga mis minul ütelda. Ta arutas minuga, kas peaks minema IRLi, aga läks Reformierakonda.

Rahvaliitu ju enam ei ole, olete volikogus üksi oma 146 valimistel saadud häälega. Keda te seal esindate?

No ikka Rahvaliitu. Kui vaadata Reformierakonna, Rahvaliidu ja Keskerakonna vahel sõlmitud koalitsioonilepet ning seda, mis praegu on sõlmitud IRLi ja Reformierakonna vahel, siis 90 protsenti lubadusi on samad.

Te ei käi volikogus kõnetoolis, te ei esita eriti küsimusi. Kas tõstate kätt või ei tõsta ...

Ma ei ole eriti huvitatud pildil olemisest, tervis on ka, nagu on, ja jalad on kehvavõitu. Teine asi, et ma olengi natuke teistmoodi linnavolinik kui teised.

Mille poolest?

Suured probleemid ja eelnõud on muidugi tähtsad, aga mina esindan oma valijaid ja ajan oma valijate asju, mis on ehk väiksemad.

Olen volikogus olnud juba seitse aastat. Kui inimene pöördub minu poole ... Nojah, kui ei süvene, võid ka rumalasti sisse kukkuda, sest põhjuseks on tühised intriigid või naabritevahelised tülid.

Oli selline koomiline asi, et kaks pikka maja kõrvuti ja ühe maja rahvas pani trepiesise valgustamiseks valgusti. Aga see valgus hakkas teise maja akendesse paistma, inimene kaebas, et ei saa olla ega saa magada. Palusin siis linnavalitsusel valgusti nurka muuta.

Läksin pärast koju, vaatasin – issa ristike, kus mina olen siis elanud! Mul paistab tänavavalgustus nii kõvasti tuppa, et kui oleks parem nägemine, poleks endal vaja tuld põlema pannagi.

Mida te teete volikogus üksinda?

No ega mina riigipööret korraldada saa, ja ei tahagi.

Aga kui palju on seda tunnet, et teie hääl loeb?

Vahel ikka, kui üks ja teine küsib, kas sa meid toetad või mitte.

Ja kuidas siis otsustate?

Südametunnistuse järgi. See on päris hea tunne, ma ei ole seotud ei koalitsiooni ega opositsiooniga. Ma olen vaba.

Kas see tunne on praegu teistsugune kui siis, mil Rahvaliit veel koalitsioonis oli?

Aga loomulikult.

Mida te siis teisiti tegite?

Mitte et oluliselt teisiti ... aga ma teadsin, et ei tohi teistmoodi hääletada. Ükskord sotsiaalkomisjonis arutati maamaksu, mina astusin seal pensionäride kaitseks välja ja äärepealt oleks opositsiooni ettepanek peale jäänud. Siis sain küll natuke pahandada, et sa tead ju küll, et oled koalitsioonis. Aga nüüd ei saa mulle seda keegi öelda.

Kontrollisin volikogu kantseleist üle, et te pole puudunud üheltki volikogu istungilt, üheltki linnamajanduskomisjoni koosolekult. Aga miks te üks kord sotsiaalkomisjoni koosolekult puudusite?

Mul on nägemine viletsavõitu. Arvutis käin suhteliselt vähe ja sülearvutit ei taha üldse kasutada. Teadsin, et koosolek on tulemas, võtsin arvuti lahti ja nägin, et oli elektrooniline istung ning aeg oli juba kukkunud. Aga mina mõtlesin just, et hakkan bussi peale minema. Jäigi selle äparduse pärast minemata.

Huvitav, kõigil tuleb takistusi ette, teil mitte kunagi. Kas pensionäril on palju aega?

No kuidas! Hommikul tulen Jaama tänava korduvkasutuskeskusse tööle, mul on ahiküttega elamine, poeg pidevalt komandeeringus, olen veel majaomanike ühingu juhatuses. Aega jääb puudu. Ühel vabal päeval magasin kakskümmend tundi järjest.

Mida te sügisel teete, vaba inimene?

Kas nii vanal inimesel on eetiline kandideerida? Olla nagu peibutuspart. Aga minu valijatega on niisugune asi – enam-vähem ma neid tean: umbes kümme läheb igal aastal manalateele. Nelja aastaga nelikümmend. Ega ma usu, et noored ja edukad mind valivad.

Selles vanuses on kõrgematelgi ametikohtadel oldud.

Nojaa, Brežnev oli ka.

Briti kuninganna.

Kui mina oleksin kuninganna, siis jah – tema on ju teistsugust elu elanud. (Brežnev elas 75-aastaseks, Elizabeth II on 86 – toim.)

Aga kellega te valimistele läheksite, kui läheksite?

Ikka oma Rahvaliiduga. See on nüüd küll Konservatiivne Rahvaerakond, aga mis seal vahet. Nimi on muudetud ja inimesi on juurde tulnud. Aga erakonna juhtimine on nõrk. Et nii suurt erakonda juhtida, peab olema karismaatiline kuju. Peab olema võime sütitada ja kaasa kutsuda. Neid omadusi ei ole kuigi paljudel. Aprillis tuleb kongress, eks näis, kes siis juhiks valitakse.

Kas te tõesti usute, et see erakond saab nii palju hääli, et pääseks Tartu volikogusse?

Aga miks mitte? Miks mitte? Kõik oleneb ... See poliitika on ausalt öelda sihukene asi, mis mulle üldiselt ei meeldi.

Millepärast?

Mulle ei meeldi poliitilised mängud.

Margus Tsahkna ütles oma intervjuus just sama, aga ise tuleb Tartusse peibutuspardiks.

Tsahkna korjas 4000 häält. Kui ta oli meie volikogus, siis ta mulle täitsa meeldis. Oskas päris asjalikult sõna võtta, muidu kah sile poiss ja ilusti laulis ... Aga ma ei taha kõiki asju linti rääkida.

Peibutuspardid teile ei meeldi?

Ei! Veel enne volikogusse saamist kirjutasin sellest. Mina olen täitsa vastu, et need peibutuspardid käivad. Kui inimene tuleb siia peibutuspardiks ja kohalikel valimistel saab vajalikud hääled, siis ta peabki olema volikogus ja tulema riigikogust ära.

Millised mängud praegu volikogus käivad?

Kunagi ütlesin Laine Jänesele, et me kõik peaksime soovima kõigi elu paremini korraldada. See on muidugi keeruline, sest iga erakond püüab oma valijaskonna elu paremaks korraldada. Aga volikogu peaks hoolitsema, et suurema hulga elu muutuks paremaks.

Meie koalitsioonile tehti 2011. aasta mais ootamatult lõpp. Mind ajab muigama, et kohe muutus kardinaalselt isamaaliitlaste ja keskerakondlaste käitumine saalis.

Koalitsioonilepe on eelmisega sarnane, kuid enne IRL pusis vastu, kus sai, Keskerakond on aga nüüd päris marru läinud.

Mis on teie õpetussõnad noorematele kolleegidele volikogus?

Vähemalt neli aastat nooremad on nad kõik.

See erakondade poliitika segab elu. Põhiline, mis neid tegelasi suunab ja hoiab, on küsimus, mis järgmistel valimistel erakonnast saab, kuidas hääli koguneb, kas meie omad saavad võimule.

Nii on kogu aeg olnud. Juba ammu majaomanike ühingus ütles Jüri Adams, et ei, seda küsimust ei saa üles võtta, muidu kaotame valimistel hääled.

Hiljuti esitas Keskerakond volikogus kakskümmend arupärimist. Vahepeal ajab naerma ja vahepeal mõtled, et nutma ajab. Küsitakse, et mitu pinki kuskil on ja mitu sahka kusagil puhastab, ametnikud siis peavad kokku lugema.

Selliste arupärimistega viidetakse ametnike tööaega, selle asemel saaksid nad linna heaks tööd teha.

Mina teen teisiti. Kui näen, et midagi on viltu, lähen ametniku juurde. Kui see küllalt kenasti mind vastu ei võta, lähen osakonnajuhataja juurde. Kui sellestki ei piisa, siis abilinnapea juurde. Kui asi päris hull, siis lähen Urmas Kruuse juurde. Ma enne ikka vaatan, kas üldse on mõttekas seda asja ajada.


Linnavolinik lahendab probleemi

Mul oli hiljuti üks lugu Paju bussipeatuses. Pikem buss peatub täpselt nii, et lumevall on keskmise ukse ees, kust peab maha minema.

Maha astudes pidin kõigepealt rentslisse astuma ja siis üle lumevalli kõnniteele ronima. Kui liiklusohtlik! Kuigi mul on naglid all ja kepp käes, et püsti püsida.

Läksin bussijuhi juurde ja küsisin, miks te nii peatate, kui eespool on kõnnitee pikalt puhtaks tehtud. Tema ütleb, on korraldus, nina peab olema märgi kohal.

Ega sellega veel mu lugu lõppenud.

Parasjagu oli üks tänavapuhastuse auto ka kohal, üks härra vehkis labidaga ja pildus soola. Ütlen talle, et miks te siin puhastate, kui buss peatub teises kohas, bussist eespool on neli meetrit puhast maad.

Tema ütles, et nendel on korraldus prügikastist neli meetrit edasi puhastada.

Pärast helistasin Madis Tammeorule (linnavalitsuse linnapuhastuse peaspetsialist), et tahan aru saada, mismoodi neid asju korraldate. Madis käis vaatamas ja tunnistas, et mul on õigus.

No vanad tondid, annate neid korraldusi, meie volikogus anname raha bussipeatuste kordategemiseks, aga üks ametnik ei tea, mis teine teeb. (Veera Sirg)

Tagasi üles