/nginx/o/2013/07/05/1876346t1h5455.jpg)
/nginx/o/2011/08/24/720060t1h4614.jpg)
Olga Gerassimenko kodus kasvab esimest aastat kümneaastane tüdrukuke. Ta ei ole lapsendatud, vaid neid seob omavahel hooldusleping.
Lapse nimel võib paljutki taluda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mured jäävad kõrvale
Gerassimenko rääkis, et koosveedetud aeg ei olnud alguses alati hea ja lihtne. Asenduskodus kasvanud lapsel on omad hirmud ja käitumismustrid ning kui lisada juurde kõiksugused juriidilised küsimused ja eetiliselt keerukad otsused, siis on vahel ikka päris raske.
«Samas kui mõtlen nendele probleemidele, siis usun, et kahtlemata väärib see mäng küünlaid,» kinnitas Gerassimenko. «Ja alati, kui on raske, mõtlen sellele, kui laps peaks nende probleemidega üksi kokku puutuma – kui see on juba minule nii pingeline, kuidas see veel talle ilma hoolduspere toetuseta oleks.»
Pealegi ei ole laps üksnes võtja rollis, vaid annab väga palju ka hooldusemale vastu. «Suurem laps on arvestatav kaaslane, elu avardub väga. Mitte ainult sina ei õpeta, vaid laps õpetab sulle nii palju. Sa saad nii palju teada, palju uusi asju kogeda,» on Gerassimenko rahul.
«Lapsega on lihtne ka midagi mõnusalt ootamatut ja mitterutiinset ette võtta. Näiteks sõidame termos kaenlas bussiga maailma otsa ja vaatame seal ringi. Mõni kavalam meist on küll enne järele vaadanud, et viie minuti pärast läheb kodubuss, aga teine seda ei tea. Lapse maailmas on väga mõnus elada,» jutustas ta naeratusega.
Gerassimenko küsis ka tüdruku enda käest, kas parem on elada asenduskodus või hooldusperes, ja siin on tema vastus:
«Peres on kindlasti parem kui lastekodus. Esiteks on sul päris oma inimene, kes su eest hoolitseb. Saab heasse kooli minna ja kodus on toit parem. Võib süüa siis, kui tahad, ja jalutama minna siis, kui tahad, mitte kui kasvataja läheb. Võib külla sõita ja käia mitmes ringis. Kindlasti on parem perekonda minna, aga mitte igasugusesse. Peaks esmalt uurima, kas pere on hea või mitte, psühholoogiga peaks rääkima ja kasvatajaga ka. Ja peaks võtma kõik telefoninumbrid, et kui on väga halb, siis saab kohe kellelegi helistada.»
Toest on puudu
Gerassimenko sõnul kumavad vastusest läbi last peresse minekuks ette valmistanud psühholoogi ja kasvatajate nõuanded ning naise sõnul on ta asenduskodult saadud toetusega väga rahul.
Siiski tunneb ta puudust korralikust spetsialistidest tugivõrgustikust, kuna lapse kohanemisel perekonnas tuleb hooldusvanemal tegelda eelkõige lapse mitmekülgse rehabilitatsiooniga. Gerassimenko hinnangul on võimalik mitmelt poolt abi saada, aga selleks peab hooldusvanem ise olema väga aktiivne, vahel ka jäärapäine ja kriitiline.