Ühe õnneliku pere lugu

Lutt. Foto: Sille Annuk / Postimees

Pille ja Vahur võivad ennast lugeda õnnelikeks inimesteks. Nende peres sirgub kaks pisipõnni, kes ei ole nende lihased lapsed, kuid isegi sõbrad, kes teavad laste lugu, ütlevad, et need kaks on küll täpselt Vahuri nägu.

Lastesaamise soovi tekkimisest esimese lapsendamiseni läks perekonnal kümmekond aastat. «Mõtlesime, et proovime ikka ise, kui välja ei tule, siis lapsendame,» rääkis Pille, et see variant oli alati laual. «Praegu on kahju ainult sellest, et me ei hakanud seda varem ajama.»

Kaks kõnet korraga

Elurõõmsal perel vedas. Esimesena tuli nende ellu poisike, blond põngerjas, kel oli vanust tol ajal pisut alla aasta.

Poiss tuli siitsamast Tartumaalt, aga perekond oli ootejärjekorras ka teises maakonnas ning õige varsti pärast esimest kõnet helistati sealtki pakkumisega. «Ootad ja ootad ja siis need kõned tulevad peaaegu korraga,» meenutavad vanemad.

Kohtus paberite kordaajamine võttis aega poolteist kuud, nii et see aeg jäi omavahel tutvumiseks ja pärast kojutulekuga ei olnud enam mingit muret. «Kartsin kõige rohkem, et ta hakkab teisi lapsi taga nutma, aga ei midagi,» rääkis Pille.

Kõik selle, millest pere esimese lapse puhul ilma jäi – näiteks öised ülevalolekud ja valulik hambatulek –, said nad ära proovida, kui nende juurde tuli eelmisel suvel tilluke kangust täis plikatirts.

Temal oli tulles vanust juba rohkem, poolteist aastat, ning temaga kohtuti enne kojutoomist vaid korra. Sellest hoolimata tuli vaid paar nutust ööd, enne kui tüdruk täielikult leppis. Temal oli muidugi juba lihtsam, sest teine laps, praeguseks täielikuks iidoliks kujunenud vanem vend, oli ees ootamas.

Vanusevahe poolteist aastat on vanemate arvates ideaalne, lapsed teevad kõike koos. Muu hulgas viib vanem vend praegu veel koduse väikeõe kurssi viimaste lasteaias õpitud krutskitega.

Sujuv tee

Mingisuguseid probleeme lapsendamisega perekonnal ei olnud.

Vajalike tõendite hankimine ja koolituste läbimine oli üsna kerge, lapsed on tublid ja targad ning ainus suurem mure on kõigi teiste Tartu lapsevanematega ühine, lasteaiakoha muretsemine.

Aga kui kaua läks, et ennast tõeliselt lapsevanemana tunda,   millal tuli adumine, et see ongi minu laps? «Nad ütlesid, et umbes lapse vanuse pikkune aeg miinus neli kuud läheb,» rääkis Vahur.

«Algul oled ise ka rohkem ärevil ja aeg lendab kiiresti. Aga poole aasta pärast saad kindlasti aru, kui väga sa neid lapsi armastad,» lisas Pille.