Mõni kurg toob lapse kaugelt ja ringiga

Tiina Kivirüüdi kabinetis on riiul fotodega lastest, kes on tema abiga leidnud oma päris kodu. Nii nagu sellisel puhul ikka, peetakse alguses sidet tihedamalt, hiljem jääb kontakt harvemaks. Kuid vähemalt ühe noormehe puhul on Kivirüüdi postkasti jõudnud pilt ka temast täiskasvanuna. Nii mõnigi neist lastest on leidnud kodu välismaal. Foto: Sille Annuk

Keegi ei tea täpselt, kui palju on peresid, kellele lihased lapsed jäävadki alatiseks vaid unistuseks. Mõned neist on aga otsustanud perelisa hankida lapsendamise teel.

Lapsendamine ei ole teoorias iseenesest väga keeruline. Kuna Eestis ei ole üleüldist registrit, tuleb enda kirjapanekuks pöörduda maavalitsuse ametniku poole.

Tartu maavalitsuse lastekaitse peaspetsialist Tiina Kivirüüt on siitkandi lapsendamistega tegelnud 1995. aastast ning hiljuti tuli tema käe alt ka teemakohane käsiraamat.

Kivirüüt rääkis, et kui lapsendamissooviga pere tuleb tema juurde, on nad üldjuhul otsuse juba ära teinud ning kõik plussid ja miinused läbi kaalunud. Nüüd, kus käsiraamatut saab vabalt internetist, on nad päris hästi informeeritud.

«Enamik nendest, kes minu juurde jõuavad, on väga motiveeritud, koostööaltid, sümpaatsed. Kui nad minu uksest sisse astuvad, on nad niivõrd küpsed inimesed. Näen neid juba vanematena, nad on valmis,» ütles Kivirüüt.

Tähtis inimene ise

Lapsendamissooviga pere on tavaliselt kolmekümnendates eluaastates ning ise bioloogilisi lapsi ei saa.

Kivirüüdi sõnul on väga raske piiritleda karme raame, milline peab olema lapsendamiseks sobiv pere. Materiaalset poolt küll väga ei vaadata, kuid tehakse kindlaks, et pere suudab lapsele kindlustada kõik eluks vajaliku.

«Tähtis on see, mida sa suudad lapsele pakkuda ja mis on talle parim. Inimesed ise, hool, armastus ja turvatunne. Seda on raske mõõta, aga nende koolituste ja pereuuringu kaudu on pilt üsna selge,» kinnitas Kivirüüt.

On juhtunud sedagi, et pere mingil põhjusel ametnike arvates ei sobi, kuid Kivirüüt suutis meenutada vaid üht sellist juhtumit. Määravaks võivad siin osutuda vanus, isikuomadused, kasvatusmeetodid.

Ideaalsel juhul saab pere kõigepealt esimese nõustamise maavalitsuses, siis läbitakse pereuuring, kodukülastus ja PRIDE-koolitus.

PRIDE-koolitus ei ole lapsendajatele küll kohustuslik, kuid on ülimalt kasulik. See on rühmakoolitus, kus tulevased lapsendajad saavad lisaks vajalikele teadmistele ka tuttavaks ning leiavad inimesi, kes on nendega samas olukorras. Koolitus aitab samuti selgusele jõuda, millises vanuses võiks soovitud laps olla ja kas tal võiks olla mingisugune erivajadus. Soo üle ise otsustada ei saa.

Kui kõik paberid on korda aetud, algab sobiva lapse ootamine. See kestab üsna tõenäoliselt aastaid, eriti kui soovitakse vastsündinut. Lapsendamise kiirendamiseks võib ennast kirja panna kasvõi kõikides maakondades.

Ootamise ajal ei saa pere suurt midagi teha, ise protsessi kiirendada ei saa. Kivirüüdi sõnul on aga väga oluline, et vähemalt kord aastas võetaks maavalitsuse ametnikuga ühendust ning kinnitataks taas soovi lapsendada – et soovija ei ole näiteks mujalt last saanud või ümber mõelnud.

Kui ühendust ei võeta, jääb pere paraku aktiivsest nimekirjast välja, kuni neilt elumärk tuleb.

Kui sobiv laps on leitud, saab pere temaga kohtuda. Kui kõik klapib, antakse paberid kohtusse ning juba mõne nädala pärast – olenevalt asjaajamise kiirusest ja lapse valmisolekust – võib uue pereliikme koju viia.

Lapsi pole piisavalt

Lapsendamissooviga pered on aga ainult mündi üks pool. Et nad saaksid vanemateks, vajavad nad sobivaid lapsi. Kuigi Eesti asenduskodudes on lapsi hinnanguliselt umbes 1500, sobib neist lapsendamiseks vaid imepisike osa.

Nimelt saab lapsendada vaid sellist last, kelle vanematel talle enam õigusi ei ole. Kivirüüdi sõnul ei ole praegu Tartumaal ühtegi niisugust last, kelle suhtes saaks algatada lapsendamisprotsessi.

Lapsi on küll vähe, see-eest lapsendamissooviga peresid on Tartumaal kirjas 79 ühtekokku seitsmest maakonnast. Peale selle on veel paarkümmend peret, kes on esimesel nõustamisel käinud ja avalduse täitnud, kuid ei ole rohkem ühendust võtnud.

Ilma info ja nõustamiseta on kogu seda teed pea võimatu läbi käia või isegi alustada. MTÜ Oma Pere juht Sigrid Petoffer rääkis, et enne, kui nad 2007. aastal alustasid lapsendamise kohta teabe koondamist, ei olnud peredel peaaegu mingisugust võimalust seda ise kusagilt leida.

Segane oli nii see, mida teha, kui ka see, kuhu pöörduda.

Nüüd on kogu vajalik info koondatud ühte kohta ning sealtsamast saab mitmesugust nõustamist nii enne kui pärast lapsendamist.

Prioriteedid muutuvad

«Sa võid ennast igasugusteks olukordadeks ette valmistada, aga kõigeks ei saa valmis olla, on vaja tuge. Lapsendamine on paljuski midagi muud kui oma lapse kasvatamine,» kinnitas Petoffer.

Koolitused, nõustamine ja informatsiooni jagamine on viinud ka selleni, et paljud pered, kes alguses tahtsid lapsendada, on hakanud hoopis perekonnas hooldajaks või eestkostjaks.

«Lapse kasvatamise või tema eest hoolitsemise vajadus on inimesel olemas ja ta arvab, et tahab väikest beebit. Aga mingil hetkel, kui ta õpib juurde ja saab aru, on ta valmis võtma ka suurema lapse ja oma väärtused-vajadused ümber hindama,» rääkis Sigrid Pet­offer.

   Lapsendamise    esimesed sammud

• Lapsendamise kohta leiab põhjalikku informatsiooni veebilehelt www.omapere.ee, seal on üleval ka lapsendamise käsiraamat.

• Esimese ametliku sammu tegemiseks tuleb pöörduda maavalitsuse poole, kust saab lisateavet ja juhiseid edasi tegutsemiseks.
---------------------------------------------------

Lapsendamise rõõmud ja mured nelja sammuga

1. etapp: info jagamine

Lapsendamissooviga pere vajab võimalikult palju ja mitmekülgset infot õigel ajal ja õiges kohas. Pere peab jõudma selgele arusaamisele, miks nad lapsendada soovivad, ning viima oma ootused ja hirmud tegelikkusega vastavusse. Suur infohulk võib tekitada ebakindlustunnet või segadust, kuhu ja millal pöörduda.

Vanematele pakutakse:

• infoportaal www.omapere.ee

• mentori teenus, interneti-, telefoni- ja individuaalne psühholoogiline nõustamine

• virtuaalne lapsendaja käsiraamat

• iga-aastane konverents, infopäevad

2. etapp: pere ja lapsendamise ettevalmistamine

Selles etapis hinnatakse lapsendamissooviga pere sobivust ning ka partnerite suhet. Lapsendajad saavad läbida ettevalmistavaid koolitusi. Alles koolitusel võivad ilmneda takistused lapsendamisele – isiksusena lapsevanemaks ebasobiv, mittesobivad elamistingimused, varasem karistus, valetamine vms.

Vanematele pakutakse:

• PRIDE-koolitus (hooldusperede programm)

• Gordoni perekool (suhtlemiskoolitus vanematele)

• PREP-koolitus (paarisuhte tugevdamiseks)

• nii individuaalsed kui rühmanõustamised

3. etapp: lapse saabumine perre

Nii pere kui laps peavad uue olukorraga kohanema ja mõlemal võib sellega raskusi tekkida. Vanematele võib olla keeruline uute kohustustega toimetulek, võivad tekkida kurnatus ja probleemid paarisuhtes. Laps võib üle elada tuttavast keskkonnast lahkumist, tema ootused perele ei pruugi reaalsusega kokku minna.

Vanematele pakutakse:

• psühholoogilised individuaal- või rühmanõustamised

• telefoni- ja internetinõustamine

• mentori teenus

4. etapp: lapsendamisjärgne pereelu

Peres võib tekkida mitmeid probleeme, kuid ei tohi häbeneda abi küsida. Lapsendamise järel pakutakse nii juriidilist, meditsiinilist, psühholoogilist, pedagoogilist kui organisatoorset abi. Perel on võimalus ka tulevikus saada ametnikelt ja asenduskodult lapse kohta lisateavet.

Vanematele pakutakse:

• koolitused ja jätkukoolitused

• ühisüritused peredele, näiteks perepäevad ja seminarid

• kõikvõimalikud nõustamised

Allikas: MTÜ Oma Pere