Lugeja jättis oma käpikud näitusele

Alatskivi raamatukogus on eraldi laual käsitööõpetaja Sirje Valtmäe kootud kindad, väike osa tema kõrgkooli lõputööst, mis käsitleb Tartumaa kindaid. Foto: Kristjan Teedema

Ega küll küllale liiga tee, naerab Alatskivi tanklas töötav Lehti Peebo ja kraamib kohalikus raamatukogus käekotist välja sõrmeotsad paljaks jätvad kindad. Sellised popid ja noortepärased käesoojendajad on hinnas nutitelefoni omanike hulgas.

Alatskivi keskraamatukogu direktor Anne Toome vaatab juba ringi – kuhu uus eksponaat panna? Läinud neljapäeval oli seal mitu lauda kirevate kinnastega kaetud ning käpikud rippusid raamaturiiuli ees raagus puu otsas ja ka lae all rehavarre küljes.

«Kindaid tuleb kogu aeg juurde,» muheleb Anne Toome ja leiab Lehti Peebo varraste vahelt tulnud uusimale kindapaarile kiiresti koha. Jaanuari keskel Alatskivi keskraamatukogus avatud kohaliku kandi käpikunäitusele «Egän nukan õma muud» on ligi poolsada kudujat toonud juba üle paarisaja kindapaari.

Uued ja nõelutud kindad

«Pilt on täitsa tubli, siin on ilusad kindad,» kiidab käsitöömeister ja raamatu «Eesti labakindad ilma laande laiali» autor Aino Praakli, kes on sel päeval nagu välk selgest taevast Tartust liinibussiga Alatskivile spetsiaalselt kindanäitust vaatama tulnud.

See on kompliment, sest Aino Praakli on käsitöö alal terase silma ja kriitilise ütlemisega. «Mulle tundub, et keskmine eestlane ei oska praegu nii hästi kududa, kui mu kahe klassi haridusega ema kudus,» ütleb ta. «Palju tehakse lohakat tööd, lotakat kude.»

Näitusel on küll nõelutud ja viledaks kulunud käpikuid, kuid lotakat kude seal pole. Anne Toome ei oskagi tagantjärele öelda, kust nii suureks paisunud näituse mõte tuli. Ajendiks võisid olla mullu novembri lõpus ootamatult saabunud talv ja jälle käpikud kätte tõmmanud lugejad ning Alatskivi keskkooli käsitööõpetaja Sirje Valtmäe kõrgkooli mahukas lõputöö Tartumaa kinnastest.

Mõttele andsid vunki juurde kohalikud usinad kudujad ja asjaolu, et tänavu on Eestis pärandkultuuri aasta. Ja mis need kindad siis muud on kui tükike pärandkultuurist, mida paljud meist talvel taskus kannavad, sest ainult korralik käpik saab Eesti korraliku talve vastu.

«Noorena sa lihtsalt kannad ema kootud kindaid ega väärtusta neid,» märgib Anne Toome, kes ise suur käsitööinimene pole. «Sa ei mõtle siis, et ema kudus nende sisse ka tükikese oma hinge.»

«Mõnikord näen bussis, et noorel inimesel on väga ilusad kindad,» räägib Aino Praakli. «Kui neist juttu teen, siis selgub, et need on kas vanaema või enda kootud. Selliseid kindaid on rõõm näha.»

Ei saa öelda sedagi, et pärandkultuur ehk kindanäituse eksponaadid noored külmaks jätaksid.

Alatskivi keskkooli 7. klassi tüdrukud on just koolis kindaid lõpetamas ja mitu tüdrukut tõi oma kätetöö näitusele. Mitu tüdrukut hakkas aga oma kindaid kohe pärast valmimist kandma, käsitööõpetaja Sirje Valtmäe ei jõudnud neid enne äragi hinnata.

«Vahetundide ajal käivad teise ja kolmanda klassi tüdrukud siin kindaid imetlemas ja kätte proovimas,» muheleb Anne Toome. «Eriti meeldivad neile niinimetatud tibikindad.» Lehti Peebo otsib ühelt laualt mõne paari oma tibikindaid välja ning selgitab-näitab, et need on lihtsad käpikud, mida kuduja on kaunistanud näiteks efektse heegeldatud roosi ja pärlitega.

Vanemale rahvale pakub näitus äratundmisrõõmu, mis väljendub lauses: «Oi, mul on ka sellise mustriga kindad olnud!» Silmaringi aitavad laiendada kohalikud suured kudujad Lehti Peedo ja pensionipõlve pidav Tiiu Jants, kes käisid Eesti Rahva Muuseumis Kodavere kihelkonna kirikindaid uurimas ning kudusid näitusele mitu paari kohaliku mustriga käpikuid.

Alatskivi tuntud kuduja Helle Ots tõi näitusele välja lausa 20 paari kindaid ning ega Peipsi ääres Pusi külas elav endine õpetaja Marta Arrogi talle palju alla ei jäänud. Oma panuse andis ka Alatskivi naine Leida Oja, kes tuli uut lugemisvara otsima, aga langes hoopis käpikute võrku. Nii jättiski lugeja käpikud näitusele ja läks koju paljakäsi.

Oma lugu

Ühel väiksel laual on terve hulk oma looga kindaid. Näiteks ligi 50 aastat Nina raamatukogus töötanud Veera Orlova tõi näitusele vaid ühe käpiku. Paarilist sellel polegi, sest kui esimene kinnas valmis sai, oli ka lõng otsas.

Tartust vanematekoju Alatskivile pensionipõlve pidama tulnud Ellen Jürgensoni ema kootud kindal oli paariline küll olemas, selline ilusa mustri ja talvemantli krae värviga hoolega kokku sobitatud käpik. Aga neiuohtu Ellen kaotas selle kohe esimesel päeval poodi ära, hoolikad otsingud ei andnud kahjuks tulemust. Kahjutunne ja teine käpik on tänini alles.

«Laps, kas su ema siis tõesti kududa ei oska, miks sul on muster kindale tikitud, mitte kootud,» olevat aga küsitud Helle Otsa tütrelt mitukümmend aastat tagasi, kui tütar ema kootud palmikute ja uhkete tikanditega kinnastega kooli läks.

«Siin inimestega rääkides tuleb välja, et iga viies-kuues naine pole kindaid kudunud, nagu ka mina ja mu kolleeg,» märgib Anne Toome. «Aga ükskõikseks ei jäta kindad kedagi, igal paaril on oma imetlejad.»

Äripäeviti ja ka laupäeval pärastlõunani avatud Alatskivi keskraamatukogus on käpikunäitus üleval lume sulamiseni.