Kaugest minevikust tuleb meelde päev, mil jalakäijate silla juures Emajõe kaldavees säras päikeses kümneid kalmistult pärit nii terveid kui ka katkisi hauasambaid. Ühel suuremal tahutud sambal oli kuldkollane sõõr – kas ka omaniku nimi, seda kõrgelt kaldalt ei näinud.
Lugeja kiri: hauakivid Emajões
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Läksin selle ehmatava teatega kohe Edasist läbi. Toimetuse soovil sai nähtu kirja ja repliik ilmus Edasis 9. augustil 1984. Mäletan, et Arnold Matteus oli seda Raadi surnuaia kivide uputamist kõvasti materdanud.
Soovitasin neid aastasadu kalmisturahu kaunistanud väljavalitud kive uuesti kalmistul kasutada, mitte jõkke vedada – asjatundjate abiga need aiaks või müüriks kujundada.
Veel järgmisel (või ülejärgmisel) aastal kirjutasin neist kividest uuesti, sest Emajõe madal veeseis demonstreeris endiselt hauakive. Minu palve: kas asjaosalised ei saaks need ära peita, sest pilk vees vedelevaile hauakividele oli kole!
Aga oma «teenistuskäigu» lõpetanud hauakive on Raadi kalmistu servas veel praegugi kuhjas, isegi läbi lume näha. Kas asjatundjad saaksid neid aia tegemiseks kasutada? Uuemal ajal kiidame avatud kööki, avatud kontorit jms, kuid kas ka avatud kalmistut saab kiita. Raadi on avatud. Maxima on toonud kalmistulegi tiheda liikluse – poodi ja poest koju (pudeliga tulija teeb puhkustki paraja kõrgusega sambal). Ega see kanaaiavõrk ka kõige parem ole.
Küll aga oleks ülikooli rektoritelgi kindlam, kui neid kaitseks kiviaed-kivimüür. Seda enam, et müürikive ei peaks kaugelt tooma, vaid need on vabalt omast käest võtta!